Ruubeni liblikad: Kirsipiia
Kiiri Saar
Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.  Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com
В© Kiiri Saar, 2012
Toimetanud Eha KГµrge
Kujundanud Anne Pikkov
ISBN 978–9985–3–2578–0
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2012
www.varrak.ee
TrГјkikoda OГњ Greif
ISBN 978-9985-3-2655-8 (epub)
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012
PROLOOG
Inimesed on imelikud – kardavad surma. Aga ma ei saa seda neile ette heita, sest nad on, teadagi, rumalad.
Nagu mina. (Seda ta eitas.)
Muidugi mõne üksiku imetlust vääriva erandiga.
Nagu tema. (Sellega ta nГµustus naeratades.)
Nad pole võimelised aru saama, et surm on tegelikult pääsemine.
Minu jaoks. Meie jaoks.
Vähemalt niimoodi ta mulle ütles.
Ja mul on pГµhjust teda uskuda rohkem kui kedagi teist siin ilmas.
Seisin veel mõne hetke paksu kardina varjus ja silmitsesin mõtlikult üksikute kergete pilvetupsudega kaetud sinist taevast, ohkasin siis, vinnasin koolikoti selga ja astusin välisuksest välja.
Koolitee tundus täna hommikul kuidagi eriliselt pikk. Märkamatult oli kätte jõudnud juuni algus – kaheteistkümnenda klassi lõpetamine oli nüüd vaid päevade küsimus.
Ma teadsin, et ta ootab mind, ja see tõdemus tõi mu näole õnneliku naeratuse.
ESIMENE
Mulle ei meeldinud koolis. Kohe üldse mitte. Tegelikult ei teadnud ma vist ainsatki olendit, kellele seal meeldinud oleks. Võib-olla ainult kümnenda klassi Annikale, aga tema oli geenius ega saanudki muid hindeid peale viite. Nii et tema ei läinud eriti arvesse.
Mind narriti vahel. Muidugi poleks ma pidanud sellest ülemäära välja tegema, sest teisi narriti samuti. See on ju koolis täiesti tavaline, lausa reegel. Üks narrimise põhjusi oli kindlasti mu nimi, mis oli kõike muud kui tavaline. Ma ei saa õigupoolest siiani aru, mis mu vanematele pähe lõi, et nad mulle sellise nime panid – Kirsipiia. Noh, tehniliselt võttes pole ju nimel väga vigagi, vähemasti mitte niikaua, kui te ei tea mu perekonnanime – Kirsimäe. Koos kõlas see nagu mõnitus. Ükski täie aruga lapsevanem ei paneks oma järeltulijale niisugust nime. Seetõttu oli mul üksjagu põhjust nende mõistuses kahelda.
Mu igavlevad koolikaaslased olid muidugi Гјlimalt varmad seda Г¤ra kasutama, leiutades mu nimega igasugu veidraid seoseid.
„Kirsivanker tuleb!”
„Kirsimägi veereb mäest alla.”
„Kas kirsid on juba küpsed? Kuidas tänavune saak on kah?”
Ja nii edasi.
Teine narrimise põhjus oli ilmselt mu ülekaal, mis polnud küll kuigi märkimisväärne, aga siiski piisavalt arvestatav, et seda tähele panna ning selle kulul alailma veidi nalja heita. Paraku ei saanud ma sinna midagi parata, sest olin suuremal või vähemal määral magusasõltlane. Võib-olla üritasin end magusat süües lihts