Mesilased

Meelis Friedenthal

Romaani „Mesilased” sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad. Meelis Friedenthali esikromaan „Kuldne aeg” pälvis 2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha.

MEELIS FRIEDENTHAL

MESILASED

1

Kogu aeg sadas vihma.Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa veepritsmeid näkku ja ta proovis aru saada, milline on see maa, kuhu ta enda vabal valikul oli tulnud. Lage, valge liiva ja üksikute pillirootuttidega kaldariba ning ühtlased hallid pilved meenutasid väga seda sadamat, kust ta oli teele asunud. Postilaeva mast paistis samasugusena halli taeva taustal ning palakad, mis nendele olid tõmmatud, paistsid samasugused hallid ja ilmetud nagu siis, kui ta oli teele asunud. Pikalt merre ulatuva silla kõrval oli näha pooleldi porise vee alla mattunud muul ja selle otsas vees kössitav vana vahimaja, mida ilmselt juba mõnda aega ei olnud keegi kasutanud. Neid majavaresid oli kõikide sadamate juures ning vaatamata oma armetusele sisendas selline pilt Laurentiusele miskipärast hoopis kindlust. Siingi oli sadamaid ümber ehitatud, siingi laiendati uute laevade tarbeks, vanad vahimajad jäeti maha.

Ta ohkas ja kohendas närviliselt veest tilkuvat katet puuri peal.

Oma varustuse kaasavõtmiseks ei pidanud ta kuigi palju pingutama – üks tammelaudadest kokku löödud kast mahutas täielikult selle, mida ta oli pidanud vajalikuks kooli kaasa võtta. See läks koos laeva trümmis veetava kaubaga tolli ning ilmselt võis selle alles täna õhtul kätte saada. Laeva last, ka reisijate isiklik pagas, vaadati hoolikalt üle ning pandi kirja kõik, mis võis vähegi maksu alla käia. Sellega ei olnudki tegelikul muret, tal polnud seal suurt midagi väärtuslikku, kõik tema vähesed isiklikud raamatud olid ka ametlikult lubatud ja medikamente oli ta kaasa võtnud vaid minimaalselt. Raskusi valmistas hoopis puur kaeluspapagoiga. Juba kodus oldi teda hoiatatud, et linnu transportimine ei pruugi kõige lihtsam olla, ning olud, mida ta siit eest leiab, võivad sellele saatuslikuks saada. Samas ei tahtnud ta kuidagi oma seltsilisest loobuda ja otsustas pigem riskida. Praeguseks oli kõige suurem mure saada lind võimalikult kähku külma vihma käest kuhugi soojemasse kohta.

Laurentius pühkis laiaäärsest kübarast hoolimata silmadesse valgunud vihmavee ära, heitis mantlihõlma alt pilgu taskukellale ja jäi otsima kedagi, kes võiks teda mingi trahteri juurde juhatada ja võib-olla hiljem ka kasti tollist ära tuua. Puuri ei julgenud ta kellelegi teisele usaldada. Tegutseda tuli kiiresti, sest teed olid juba praegu üsna viletsad ning ta ei tahtnud mingil tingimusel kauem oodata, et siit linnast edasi sõita. Sügisesed, järjest tihedamaks ja rajumaks muutuvad vihmasajud uuristasid niigi pehmeid radu ja iga päevaga muutus nende läbimine vaevalisemaks. Õhk tõmbus aeglaselt jäiseks. Papagoi võis külma saada. Tuli kohe leida mingi vanker või tõld, mis Tartu poole minema hakkaks.

„Hei!”

Vihmast ligedal sadamakail olid vaid mõned üksikud uudishimulikud, kes olid vastikust ilmast hoolimata tulnud saabuvaid paate vaatama. Nad teadsid ilmselt väga hästi, et erilist lootust tööd leida neil ei olnud, ning ei osanud seega Laurentiuse hüüde peale kohe reageeridagi. Kogu lasti ladusid tollimaja juu