Kalevipoja mälestused

Enn Vetemaa

Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi.Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.

Enn Vetemaa

Sügava austusega pühendan ma selle kirjatöö

Taevataadile ja Sarvikule

SOOVITUSEKS

Armsad eesti vennad ja Гµed, teie Kalevipoeg tervitab teid PГµrgust!

Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata.

Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki — ei ole ju noortel inimestel kusagil voodisse­pugemisega ruttu —, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne. Varsti magavad kõik peale minu, meie peajuhataja Sarviku ja tema emanda, kes igal õhtul veel kaua voki taga istub ja kuldlõnga ketrab. Meie kolm oleme juba nendes aastates, kus uni ennast kauem oodata laseb ja teinekord nahk alles üsna vastu hommikut silmale kukub.

Emanda ukse alt ulatab minu uhkesse valvetuppa peenike valgusniit. Vaatan seda kiirt ja mõtlen oma noorusajale. Nad on õige kaugele jäänud, need minu maapealsed vägimehepäevad, nende juurde viib mind ainult kitsuke mälestustelõng. Aga eks teie, mu õpetatud lapsed, ju tea, mida peenem on kiir, seda teravama pildi saame me pimekambri seinale. Vaatan seda oma nooruspilti ja mõlgutan mõtteid.

Minu elu möödus nii nagu kangelasele sünnis: tööd ja rahmeldamised, võitlemine võitlemise otsa. Ei jäänud mul maa peal selle tarvis rahuaega, et midagi ka mõistlikult lõpuni mõtelda. Nüüd võib seda teha. Ma olen siin kõigi poolt lugupeetud mees — Põrgu väravavaht, ja mu töö on kerge.

Misuke ma endale ses möödanikus paistan? Kuidas mulle meeldib see mu ilmkauge mina seal teispool aastate müüri?

Eks ta ole natuke naljakas — uhke nagu noor kukk ja kange õigust taga nõudma. Aga kõige peale vaatamata ei häbene ma teda mitte, ja — ärgu mind nüüd albiks või upsakaks peetagu! — teinekord on Kalevipoja tegemistes ka seda leida, mille peale mõteldes süda soojaks läheb. Ma olen ju noor nendes oma mälestustes ning noored inimesed on mulle oma ägeduses ikka meele järgi olnud.

Teie seal maa peal, eriti vanemad teie hulgast, olete kanged mälestuste raamatuid kirjutama — noortele õpetuseks, endale lohutuseks. Ah et kust mina seda tean? Meie siin teame teist enam, kui te arvata võite. Aga ärgu see teid nii väga ehmatagu…

Jah, pean tunnistama, et mõtlen minagi juba ammuigi selle peale, et kui õige ka oma mälestused raamatusse raiuda. Tõsi — minu elujuhtumised on mitmete lugupeetud ajaloo­kirjutajate (nende seast tahaksin ma eriti isand Kreutzwaldi välja tõsta) sule läbi ju suuremalt osalt ammu üles tähendatud. Aga eks ole nendes kirjatükkides peale kordaminemiste ka mõni asi vahest kriipsu jagu viltu läinud. Kas tahan mina end neist auväärt meestest kirjatöös osavamaks pidada? Oh ei, hirmus mõeldagi! Mind kihutab tagant kogunisti teine plaan. Asjalugu on selles, et tihtipeale on mind kirjatükkides ülearu kiidetud ja ilustatud — just selle külje pealt julgeksin ma mõnda asja terike kohendada. Ma ju saan aru, miks mind omal ajal väga ülendati: sinul, eesti rahvas, polnud ju pikkade vaeva-aastate ajal oma kuningat ega vägimeest. Eks selle pärast hakanud nii mõnigi mees eesti asja sisse juba hoopistükkis usku kaotama — nende kahtlejate tarvis mind siis nagu põiekest ülearu täis puhuti ja pingutatigi. Ehk lubab praegune aeg seda pressi natuke jälle tagasi lasta, ehk tohin ma nüüd koguni tasahilju mõnest oma äparduse