Jäälohe

George R. R. Martin

Jäälohe oli legendaarne ja hirmuäratav olevus, sest ühelgi inimesel polnud õnnestunud teda taltsutada. Kui ta kuskilt üle lendas, jäi maha kõle külm ja jäätunud maa. Kuid Adara ei kartnud. Adara oli talvelaps, sündinud kõige karmima pakase ajal, millest hullemat ei mäletanud ka kõige vanemad inimesed. Adara ei teadnud, millal ta esimest korda jäälohet nägi. Tundus, nagu oleks lohe tema elus kogu aeg olemas olnud. Algul eemal, kui ta üksi külmas lumes mängis, samal ajal kui teised lapsed olid soojadesse tubadesse pagenud. Neljandal eluaastal ta puudutas lohet ja viiendal ronis esimest korda ta laiale külmale seljale. Ent kui ta oli seitsmene, lendasid põhjast kohale tulised lohed ja sööstsid Adara rahuliku kodutalu poole. Ning ainult talvelapse – ja teda armastava jäälohe – võimuses oli päästa ta senine maailm täielikust hävingust. „Jäälohe” sündmused toimuvad samas maailmas, kus George R. R. Martini tohutu müügieduga sarja „Jää ja tule laul” ning selle põhjal valminud filmiseriaali tegevus. Haaravat ja südantsoojendavat lugu tüdrukust ja tema lohest rikastavad palju kiidetud kunstniku Luis Royo illustratsioonid. George R. R. Martin on kuuekordne Hugo ja kahekordne Nebula auhinna võitja, tema fantaasiasarja „Jää ja tule laul” on ohtrasti kiidetud ja selle järgmisi osi oodatakse kannatamatult. Raamatusarja põhjal on tehtud edukas filmisari. Kirjanik elab New Mexico osariigis, Santa Fe linnas. Luis Royo on viljakas Hispaania kunstnik, keda tuntakse eeskätt ulmeraamatutele tehtud lopsakate illustratsioonide järgi. Ta on illustreerinud üle kolmekümne raamatu ning osalenud oma töödega paljudel kunstinäitustel Hispaanias, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides.

George R. R. Martin

Jääohe

PHIPPSile, kes esimesena sellele mГµtles kogu mu armastus

Esimene peatГјkk

TALVELAPS

ADARALE meeldis talv kõige rohkem, sest siis läks maailm külmaks ja talvel tuli jäälohe.

Ta polnud päris kindel, kas külm tõi kohale jäälohe, või oli see jäälohe, kes tõi külma. See küsimus tegi sageli muret ta vennale Geoffile, kes oli temast kaks aastat vanem ja täitmatult uudishimulik, kuid Adara sellistest asjadest eriti ei hoolinud. Talle piisas õnnetundeks sellest, et külm ja lumi ja jäälohe saabusid oma õigel ajal.

Tänu oma sünnipäevale teadis ta alati, millal need pidid tulema. Adara oli talvelaps, sündinud kõige ägedama pakase ajal, mida inimesed üldse mäletasid – isegi Vana Laura, kes elas naabertalus ja mäletas asju, mis olid toimunud enne, kui keegi teine oli sündinud. Inimesed rääkisid seniajani sellest pakasest. Adara kuulis seda sageli.

Aga nad rääkisid ka teistest asjadest. Rääkisid, et selle hirmsa pakase jäisus oli pikaleveninud sünnituse ööl tapnud ta ema – külm oli hiilinud mööda suurest tulest, mille Adara isa oli üles teinud, ja pugenud tekkide vahele, mis katsid nurgavoodit. Rääkisid, et külm oli pugenud Adarasse juba ema-ihus – et ta nahk oli sündides olnud helesinine ja katsudes jäine ning et ta polnud soojenenud ka kõigi järgmiste aastate jooksul. Talv oli teda puudutanud, talle oma märgi jätnud, teinud ta enda omaks.

Oli tõsi, et Adara erines teistest lastest. Ta oli väga tõsine väike tüdruk, kes vaid harva hoolis teistega mängimisest. Inimesed ütlesid, et ta on ilus – kuid oma heleda naha, blondide juuste ja suurte, selgete, siniste silmadega kuidagi kummalisel, eemalehoidval viisil. Ta naeratas, kuid mitte tihti. Keegi polnud näinud teda nutmas. Kord, kui ta oli viiene, oli ta astunud lumehange all peitunud, lauatükis püsti olevale naelale ja see oli läinud läbi ta jala, aga Adara polnud nutnud ega karjunud ka siis. Ta oli tõmmanud jala vabaks ja kõndinud verejälgi maha jättes majja tagasi, sinna jõudes öelnud ainult: „Isa, ma tegin endale haiget.” Tavaliselt lapsepõlvega kaasnevad mossitamised, jonnimised ja pisarad polnud tema jaoks.

Isegi perekond teadis, et Adara on teistsugune. Ta isa oli suure pahura karu moodi mees, kel polnud inim