Teismelist tabamas. Mida me tegelikult mГµtleme

Paul BГјhre

„Lõpetage see kõige eest hoolitsemine. Okei, toit, raha, peavari ja puhas pesu on ikka vajalikud, aga me püüame iseseisvaks saada. Oleme suured, koledad ja karvased ning meil on oma elu, mis ka teid üksjagu mõjutab. Me ainult kasvame ja käime närvidele. Kunagi tegite ju ise samamoodi. ME EI SAA MIDAGI PARATA, ET TE MEID EI MÕISTA!“ Teismeliste maailma tunneme rohkem murelike vanemate, ülekoormatud õpetajate või pereterapeutide vaatenurgast. 15-aastane Paul Bühre on Berliini koolipoiss. Oma esimeses, ohtrat tähelepanu pälvinud raamatus kirjeldab ta värvikalt ja arukalt, millest noored mõtlevad ja mida nad teevad, kui vanemaid juures ei ole. Selle raamatuga avaneb võimalus näha teismelise pilgu läbi, mis talle ja tema põlvkonnale korda läheb. Autor räägib arvutimängudest, pesumoest, pornost, kanepist ja alkoholist, tüdrukute hilpudest, õpilasvahetusest, internetiajastu armastusest ja hetkedest, kui kõik kasvab üle pea. Ja vanematest, kes tahavad alati parimat, kuid saavutavad enamasti risti vastupidist.

Paul BГјhre

Teismelist tabamas. Mida me tegelikult mГµtleme

1

Grupidünaamika ja mis tegelikult toimub noortekambas, kes pealtnäha rõõmsalt kooliruumides ringi jaurab

Pole keerukamat asja kui rühmadeks koondumine minu koolis. Enamik täiskasvanuid, kes mõtleb oma lapse koolile, näeb silme ees rõõmsaid poisse-tüdrukuid, kes koridorides lärmavad või vahetunnis jalgpalli taovad. See on aga vaid väike osa sellest, mis nende müüride vahel toimub. Päevast päeva käib võitlus positsiooni ja tunnustuse nimel. Lahing au ja võimu pärast. Umbes nagu „Troonide mängus”. Küll mitte mõõkade ja draakonitega, vaid WhatsAppi ja tuhande meetri jooksuga.

Minu klassi ligi kolmkümmend õpilast jagunevad umbes kolme selgelt eristuvasse rühma. Ülejäänutest mu mõistus üle ei käi, sest nood jagunevad omakorda alagruppideks.

Kõigepealt grupp A. See on super-cool’ide ja vingete koolivastaste gangsterite grupp, kuhu kõik kipuvad ja kuhu mina ka loomulikult ja eneselegi üllatuseks kuulun. Koolivastane hoiak tekkis grupis umbes kolm aastat tagasi. Enne seda, nii 7. klassini pingutas osa meist veel kõvasti, õppis, puges ja tegi kodutöid või kirjutas vähemalt maha. Ülejäänute jaoks olid õpetajad juba siis kurjuse kehastus ning õppimine sügavalt vastumeelne, aga nad siiski õppisid. See oli ammu. Täna on selles grupis cool’id lapsed, kes saavad halbu hindeid, peavad õpetajaid ja kooli tervikuna kõntsaks, häbenevad oma vanemaid, on margi- ja trenditeadlikud, sportlased ja mängurid (no mitte just hasartmängijad, need on mujal), seriaali- ja ka filmisõltlased, FB-klippide vaatajad ja laikijad, naistenaljade tegijad, uhkeldajad, kallite nutitelefonide omanikud, need, kel on aimu muusikast või pole seda üldse, peoloomad, pubekad, üliküpsed, deodorandipritsijad… Kuidas mina sellesse gruppi sattusin, selgitan hiljem.

Edasi grupp B. Võib ju arvata, et sellesse pressivad need, kes Asse ei pääse, ehk siis hilispuberteetikud, pehmod, nerd’id. Mul pole midagi nerd’ide vastu, olen ise üks neist, ehkki ma ei kuulu füüsika-nerd’ide hulka, vaid olen pigem superkangelase-koomiksi-tähesõdade-sõrmuste-isanda-harry-potteri-troonide-mängu-raamaturott. Raamaturott, mitte raamatukoi. See on oluline vahe, sest need mõisted kirjeldavad täiesti erinevaid lugemisharjumusi: raamatukoi on see, kes end aeglaselt, aasta ringi, lakkamatult, iga nädal mõnest raamatust läbi närib, ja kui ühtegi raamatut enam ei ole, siis armetult kõngeb. Rott seevastu tuleb kuude kaupa ilma raamatuteta toime, neelab siis aga paari päevaga sama palju kui koi. Kui oled end niimoodi täis puukinud, on vähemalt kuu aega raamatutest villand. Igatahes eristun ma B-grupi nerd’idest, tõelistest nerd’idest, kes täiega matet, biod, füüsikat, keemiat ja muusikat fännavad, millega mul asja pole. Vastukaaluks aitan ma neid kunstis või ütlen, mitme jalaga kaugushüppes ära tõugata, et eriti kaugele maanduda. (Keda hu