Armastusega fännidelt

Ketlin Priilinn

Lisann oli üheteistaastane, kui temast sai maailmakuulsa bändi Dreamblue tulihingeline fänn. Nüüd, kaheksateistaastaselt, otsustab ta osaleda Dreamblue maailmaturneel, järgnedes bändile üheksasse riiki ja käies kolmeteistkümnel kontserdil. Oma teekonnal tutvub ta paljude värvikate kaasfännidega, leiab nii sõpru kui ka vaenlasi, satub täbaratesse olukordadesse ja hakkab mitmeid asju nägema uue pilguga. Reisi lõpuni ei kaota Lisann lootust, et täitub tema suurim unistus – kohata oma ebajumalaid silmast silma ja öelda nendele, kui palju ta neid armastab. „Armastusega fännidelt” on noorteromaan, mis pakub sissevaadet fännikultuuri ja tutvustab paljudele raskesti mõistetavat kirge, mis ühendab fänne nende iidolitega.

Ketlin Priilinn

Armastusega fännidelt

Vaid muusika meid võluväega köidab, toob meelerahu, muremõtted võidab.

В В В В William Congreve,

    inglise näitekirjanik

    („Hymn to Harmony”)

1

Olen mõelnud, et maailmas on ikka tohutult palju eri liiki armastust. Mina armastan näiteks oma ema ja isa ja väikest venda Albertit, ehkki viimane on sageli üks igavene tüütus. Samuti armastan oma poissi Sveni, kellega plaanime sügisel koos elama hakata. Armastan oma parimaid sõbrannasid Laurat ja Elisabethi – tunnen neid mõlemaid juba esimesest klassist saadik. Ma armastan lugeda, eelkõige häid krimkasid, ja igasuguseid CSI-laadseid seriaale. Armastan kirjutada ning armastan unistada elust kuulsa ja heal järjel tippajakirjanikuna näiteks mõnes majanduslehes. Armastan hot dog’e, küpsisetorti ja jäätisekokteili ploomimahlaga.

Ja kogu südamest armastan ma Dreamblued. Dreamblue ei ole mu sõber ega sugulane, samuti mitte mõni hea raamat või film ega ka mingisugune peene nimega maiuspala. Ei, Dreamblue on hoopis bänd. Totaalselt parim bänd terves maailmas, vähemasti mina olen selles küll päris veendunud.

Ma olen nende fänn olnud juba seitse aastat, seega sellest ajast saadik, kui olin vaid üheteistaastane pägalik. Juhtusin täiesti kogemata nägema VH1 pealt nende loo „Roses” videot ja jäin selle lummusse. Asusin YouTube’ist nende teisi lugusid otsima ja kuulasin, suu ammuli, terve õhtu. Mäletan seda nii hästi – ema sai mu peale kurjaks, sest ma ei saanud kuidagi õhtust sööma tuldud, ja kui lõpuks siiski laua äärde jõudsin, oli toit ammugi jahtunud. Ja õhtul, kui ema oli mulle head ööd soovinud ja mu toa ukse kinni tõmmanud, ronisin salamahti voodist välja ja lülitasin arvuti taas sisse. Ma lihtsalt pidin Dreamblue kohta veel lugema ja uurima, et teada saada, kes need ometi on, kes seda kirjeldamatult imelist muusikat teevad. Järgmisel hommikul kooli minnes olin nagu uimakana, kõigest paar-kolm tundi maganud, aga see-eest jube õnnelik ja õhinas. Teadsin juba siis, et mina, Lisann, olen avanud ukse mingisse lummavasse teise maailma ja et nüüdsest muutub mu elu põhjalikult. See kahest mehest ja ühest naisest koosnev rootsi bänd oli täielikult ja lõplikult võitnud mu südame.

Olen oma sõprade järgi aru saanud, et vaimustus mõnest bändist või lauljast või näitlejast möödub üldjuhul kiiresti. Ollakse andunud fänn, kleebitakse plakateid seinale, otsitakse internetist igasugust infot ja pilte oma iidoli kohta, aga see kõik on kuidagi nii ajutine. Väga kiiresti tulevad uued iidolid, uued plakatid, laulud ja pildid, siis jälle uued ja jälle … Ma tundsin juba algusest peale, et minuga on lood teisiti. Dreamblue oli oma lugudega mu hinge puudutanud nii sügavalt, et tundus ilmvõimatu neid unustada või kellegi teise vastu vahetada. Pealegi sai mulle aastatega üha selgemaks, et asi ei ole ainult muusikas. Mida rohkem ma Dreamblue liikmete kohta uurisin ja neist teada sain, seda lähedasemaks nad minu jaoks muutusid. Varsti oli mul tunne, justkui kuuluksid nad mu pere või lähimate sõprade hulka. Kuidas siis muidu? Ma ju tundsin ja teadsin neid nii hästi. Ja mitte ainult ei tundnud ega teadnud, vaid hakkasin neid ka armastama.

Jah, ma armastan neid. Armasta