Назад к книге «Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus» [Enn Vetemaa, Энн Артурович Ветемаа, Enn Vetemaa]

Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus

Enn Vetemaa

Akadeemik Gustav Naan oli oma ajas igati tähelepandav isik, ning tema elu ja karjäär ülimalt huvitava käiguga. Sellest käesolev romaan kõnelebki. See ei ole aga Gustav Naani elulugu, vaid sellel põhinev kirjanduslik fiktsioon, millel tegelikkusega väga palju pistmist. Romaanis kirjeldatud sündmused võisid, kuid ei pruukinud toimuda täpselt nii, nagu kirjeldatud. Rõhuval enamusel tegelastest on otsene seos tegelike isikutega ja nad esinevad ka õigete nimede all.

Enn Vetemaa

Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus

SISSEJUHATUSEKS

Tunnistan, et seisan nГµutult kГјllaltki kopsaka paberilasu ees.

Algselt kavatsesin kirjutada akadeemik Gustav Naanist näidendi – see sai Eesti Draamateatrile tehtud ja nägi ka lavalaudu. Kuna mul ja mu näidendi kaasautoril Erki Aulel palju materjali üle jäi, kavatsesin näidendi edasi arendada millekski laiemaks, mitte päris dokumentaalseks, kuid selle lähedaseks panoraamromaaniks.

Miks mitte päriselt dokumentaalseks? Ühest küljest piiras mind materjali vähesus (kuigi seda mõnest aspektist vaadatuna liiga paljugi on; ka korralikult kontrollitut), teisest aga selle siiski mitte täielik usaldatavus. Ei suutnud ma ka jääda arhiivimaterjali ja oma mõõduka tutvuse – loomulikult akadeemik Naani endaga – vangiks. Lihtsalt ei saanud teisiti, kui hakkasin kaunis vabalt ja jultunult fabuleerima. See on kord juba minu iseärasus. Ja eks autor taha oma tööst ju ka loomuomast rahuldust leida.

Nii et sellest tulenevalt võib rääkida küll teosest, mille peategelane on akadeemik Naanile üsnagi lähedane persoon, aga kes temaga ometi kõiges ei kattu.

Samuti on see raamat kurikuulsast viiekümnenda aasta märtsis toimunud ideoloogiapleenumist ning veidike ka varasematest aegadest.

Tegu on niisiis üsna vabalt kirja pandud tükatise käsitlusega; ei anna ühtede kaante vahele suruda võimuvõitlust keskkomitees, muinsuskaitseliikumist, laulupidudega seotut, rohelise mõtteviisi sündi, rahva kasvavat muret oma keele ja kultuuri pärast, IMEt, fosforiidisõda jne, jne. Mina kõigest ei jõudnuks: teatakse ju konna kurvast saatusest, kes aina küsis: „Kas olen suur kui härg…?” Ja kuidas see talle lõppes…

Midagi veel: kuigi ma päris hoolega arhiivides tuhnisin, võib iga keskmine ajaloolane leida minu raamatust kümneid ebatäpsusi – à la kuidas sai see sündmus toimuda enne seda või teist koosolekut või telefonikõnet? – ning õigustatult ja kahjurõõmuga käsi hõõruda. Muidugi. Ent ega ma reaalsuse üksühest kajastamist ja kronoloogilist täpsust oma põhieesmärgiks seadnudki. Üritasin kirjeldada pigem õhustikku, mõningaid karaktereid (jällegi mitte absoluutsele tõele pretendeerides) ja Eestimaa üldist elu-olu enam-vähem viimasel poolel sajandil, mille algusest mul endalgi vaid teismelise muljeraase.

Paraku kasvas kohe välja uus häda. Oleksin ju võinud nime Naan asemel kasutada mõnd teist palindroomi, näiteks Paap. Käbini nime asemel aga pruukida Kobinat, Väljase asemel Vellest, Karotamme asemel Uritamme jne. See oleks aga meie väikeses riigis teinud asja veelgi absurdsemaks, mõjunud koguni irvitamisena, sest oleks ju kohe hakatud otsima prototüüpe ja need vaevata ka leitud. Fabuleerisin, nagu juba öeldud, väga vabalt, püüdes kindlaks jääda printsiibile, et ei kirjuta vaid seda, mis kohe kuidagi toimuda poleks saanud. Aga eks sedagi ole takkajärele pea võimatu selgeks teha.

Ent kehtib siiski vanarahva tähelepanek: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Nii oli minugagi.

Sattusin lugema Rushdie’ kuulsat romaani „Kesköö lapsed”, kus autor tunnistab, et on eksinud ühe üliolulise faktiga – nimelt Gandhi mõrvapäevaga, ja kohe tugevasti… Selletõttu olevat kogu tema teos, kogu koloss kõvasti paigast ära vajunud ja seisvat vildakal vundamendil. Aga kõike ümber teha ta ei viitsivat! Ja see olevat pea võimatugi.

Loomulikult leidsid kriitikud, kes kärbestena sellise väärtteose nagu meepurgi ümber sumisesid, autori faktivead ot