Minu soovide nimekiri
GrГ©goire Delacourt
Jocelyne on 47 ja tal on väike pudupood. Ta on natuke ülekaaluline, tema abikaasa Jocelyn on täiesti tavaline ja tema parimad sõbrannad on kaksikud, kes peavad kõrvalmajas ilusalongi. Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega. Kui Jocelyne oli 17, suri ta ema, isa invaliidistus veidi hiljem ja nii pidi Jocelyne noorelt alustama tööd pudupoes, selle asemel et jätkata oma unistuste poole pürgimist. Aga on ta siis tõesti õnnetu? Tal on vabad nädalavahetused, sõbrad, tema kudumisblogi, tema töö ja tema väikesed naudingud. Siis ostab ta kaksikute pealekäimisel lotopileti ja võidab 18 miljonit. Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Ta ei räägi kellelegi oma võidust, veel mitte … Ta asub koostama oma soovide nimekirja: uus mantel, vannitoavaip, tütre külastamine Inglismaal. Ta astub sisse Chaneli poodi Pariisis, mõeldes, et võiks osta kõike, mida tahab, kuid kas uus kott teeks ta tõesti õnnelikumaks kui võileib, mille abikaasa hommikul valmistas? Vahepeal saab tema käsitööblogi üha populaarsemaks, tuues uusi sõpru ja äripakkumisi. Jocelyne tunneb end oma harjumuspärases elus turvaliselt ja kõhkleb raha välja võtmast. Ta vaid koostab üha uusi oma soovide nimekirju, et mida kõike võiks selle rahaga teha. Kuid ühel päeval variseb kõik …
GrГ©goire Delacourt
Minu soovide nimekiri
Autos istunud tГјdrukule; jah, ta oli seal.
„Kõik vaevad on lubatud,kõik vaevad on soositud; tuleb ainult minna, tuleb ainult armastada.”
    Françoise Leroy „Sisemine tulevik”
Minu soovide nimekiri
Inimesed valetavad alailma.
Ma tean näiteks suurepäraselt, et ma ei ole ilus. Mul ei ole siniseid silmi, kus mehed saaksid end imetleda ja kuhu nad ihkavad uppuda, et keegi sukelduks ja neid päästaks. Mul ei ole modelli sihvakust. Ma olen lopsakas, kergelt matsakamat tüüpi. Selline, kes võtab enda alla poolteist kohta. Mul on selline keha, millest keskmist kasvu mees ei ulatu kätega päris hästi ümbert kinni võtma. Ma ei ole nõtkepihtne neid, kellele sosistatakse pikki lauseid ja kirjavahemärkide asemel ohatakse; hoopiski mitte. Minu poole pöördutakse pigem lühilausetega. Jõhkra otsekohesusega. Ilma nahata, mugava rasvata kiimakont.
Ma tean seda kГµike.
Ometigi, kui Jo ei ole veel koju jõudnud, lähen vahel meie magamistuppa ja seisan riidekapi peegli ees – pean talle meelde tuletama, et ta selle seina külge kinnitaks, enne kui see mind ühel päeval eneseimetlemise ajal lömastab.
Sulgen silmad ja riietun hellalt lahti, nagu mitte keegi ei ole mind kunagi lahti riietanud. Iga kord on mul natuke külm; ma värisen. Kui ma olen täiesti paljas, siis ootan natuke, enne kui silmad uuesti lahti teen. Ma naudisklen. Ma uitlen. Ma unistan. Mu silme ees kangastuvad meil kodus vedelenud kunstiraamatute sulnid rambed kehad; hiljem juba ajakirjade palju siivutumad ihud.
Siis tГµstan aeglaselt laud, otsekui aegluubis.
Silmitsen oma keha, oma tumedaid silmi, oma väikest rinda, rasvapolstrit, tumedat karvapuhmast ja leian, et ma olen ilus, ning ma vannun teile, et sel hetkel olen ma tõesti ilus, isegi väga ilus.
See ilu teeb mind siiralt Гµnnelikuks. Hirmutavalt tugevaks.
See paneb mind unustama inetuid asju. Igavavõitu pudupoe. Danièle’i ja Françoise’i – kaksikud, kes peavad pudupoe kõrval ilusalongi – lobajutud ja lotomängu. See ilu laseb mul unustada muutmatuid asju. Nagu see muutumatu elu. Nagu see kohutav linn, ilma lennujaamata; see hall linn, kust ei ole võimalik pageda ja kuhu mitte keegi kunagi ei tule, mitte ükski südametevaras, mitte ükski valge rüütel valgel hobusel.
Arras. 42 000 elanikku, 4 hüpermarketit, 11 supermarketit, 4 kiirtoiduketti, mõned keskaegsed tänavad, üks mälestustahvel Miroir-de-Venise’i tänaval, mis osutab möödujatele ja unustajatele, et siin sündis 24. juulil 1775. aastal Eugène-François Vidocq.[1 - Prantsuse kurjategija, seikleja ja detektiiv. Tõlkija märkus.] Ja seejärel minu pud