Ella ja seitse ohmut
Timo Parvela
Mina olen Ella. Ma käin ikka veel teises klassis. Aga sellest pole midagi, sest meil on tõesti tore klass ja kena õpetaja. Või vähemalt oli enne Paavo tulekut. Paavo tahab kogu aeg võidumees olla. Tema koolikott pidavat olema nii raske, et seda peab traktoriga kooli vedama. Tal olevat ka nii palju kodutöid, et ta nõuab: ema rentigu nende tegemiseks tehas ja palgaku töölised. Ta väidab ka, et tal on rohkem isasid kui ühelgi meist. Tuukka arvab, et ta lihtsalt luiskab. Sellepärast nad kihlveo sõlmisidki. Ella ja sõbrad sõidavad suurde linna. Nad külastavad moeetendust, eksivad ära, leiavad tee, maskeeruvad, lähevad laiali, mõtlevad välja uue riigihümni, satuvad hätta, pääsevad, söövad nagu Leedi ja Lontu ära õpetaja spagetid ja jõuavad tele-eetrisse. Ühesõnaga selline igati tavaline laupäevaõhtu. Lustakas raamatusari Ellast ja tema klassikaaslastest on rõõmustanud igas eas lugejaid nii Soomes kui mujal juba aastast 1995. Eesti keeles on varem ilmunud „Ella ja sõbrad 1“, „Ella ja sõbrad 2“, „Ella Lapimaal“, „Ella ja rokkstaar“, „Ella merereisil“ ning „Ettevaatust! Lapsed“.
Originaali tiitel: Ella ja seitsemän törppöä Text © Timo Parvela 2007 Cover illustration © Mervi Lindman Original title ”Ella ja seitsemän törppöä” First published in Finnish in 2007 by Tammi Publishers, Helsinki, Finland. Estonian translation published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki. Tõlkinud Kadi-Riin Haasma Toimetanud Anu Jõgi Illustreerinud Mervi Lindman Kujundanud Kaia Loigom Kõik õigused kaitstud. Autoriõigus: tõlge eesti keelde, Kadi-Riin Haasma ja OÜ Hea Lugu 2018 www.healugu.ee ISBN 978-9949-634-43-9 (trükis) ISBN 978-9949-634-44-6 (epub) Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
UUS Г•PILANE PAAVO
Mina olen Ella. Ma käin teises klassis. Meil on tore klass ja tore õpetaja. Või õigemini oli, enne kui Paavo tuli.
Paavo on uus õpilane. Ta tuli meie klassi, sest tema ema meelest on meie õpetaja geenius. Õpetaja andis Paavo emale nimelt nõu, et ta Paavo varem magama saadaks, sest poiss oli nii väsinud. See töötaski. Paavo muutus väga ärksaks. Lisaks sellele, et ta on nüüd ärkvel, on ta ka kibe võistleja. Ükskõik milles. Kui meie toitu ette tõstame, on Paavo juba magustoidu juures. Kui meie riidesse paneme, siis tema juba kiigub. Kui meie teeme matemaatikat, teeb tema juba lisaülesandeid. Kui meie veel oma kotte ja ranitsaid kokku pakime, ootab Paavo meid juba kooli välisukse juures.
„Mina võitsin!“ rõõmustas Paavo, kui me jälle kord temani olime lonkinud.
„Elu pole mingi võistlus,“ turtsatas Tuukka.
„Mina kavatsen kõige kauem elada,“ ütles Paavo.
„Samas stiilis jätkates see ei õnnestu,“ leidis Tuukka.
„Mina elan stiilsemalt kui teised,“ selgitas Paavo.
„Täna oli pikk päev,“ ohkas Hanna.
„Minu päev oli palju pikem,“ ohkas Paavo.
„Mu koolikott on nii jube raske,“ kaebas Tiina.
„Minu kott on nii jube raske, et see tuli traktoriga kooli tuua,“ kaebas Paavo.
„Õpetaja andis liiga palju koduseid ülesandeid. Emal ei ole küll aega neid kõiki ära teha,“ vingus Samppa.
„Minu õpetaja andis nii liiga palju koduseid ülesandeid, et ema peab rentima tehase ja nende jaoks töötajad palkama,“ vingus Paavo.
„Sul on sama õpetaja kui meil teistel,“ märkis Tuukka.
„Minu õpetaja on nii sama, et kõik arvavad, et ta on kaksik,“ märkis Paavo.
„Ma sõidan õpetajale korralikult sisse, kui ta veel koduseid töid annab,“ urises Pukari.
„Mina kirjutan direktorile märkuse, kui ta õpetajale sisse ei sõida,“ urises Paavo.
„Kas mingeid koduseid töid jäi ka või?“ küsis Pate. Selle peale ei öelnud Paavo midagi. Võib-olla ta ei osanud. Patega pole sugugi hea võistelda.
Läksime pärast tunde oma lemmikkivi otsa, mis asus õpetaja uue maja hoovis. Õpetaja oli üsna hiljuti korterist vanasse puumajja kolinud. Kivi otsas oli ka sellepärast hea istuda, et sealt sai lehvitada õpetajale ja ta naisele, kes om