Minu Mustamäe

Armin Kõomägi

«Minu Mustamäe« on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – «Mustamäe lood» ja «Muud lood» – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. «Minu Mustamäe» on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi «Sügisball» ja Arvo Valtoni «Mustamäe armastus». Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.

Armin Kõomägi

Minu Mustamäe

MUSTAMГ„E LOOD

MINU MUSTAMГ„E

Tänane päev sobis rattasõiduks suurepäraselt. Päike paistis, kuid õues oli meeldivalt jahe. Neliteist kraadi, tuule käes vähemgi, juuni kohta ikka mõnusalt kasinalt. Millegipärast hakatakse just sellise ilma peale karjuma, et ei no jälle see Eesti suvi, et kui saaks, istuks kohe Egiptuse lennukisse. Isegi viieteisttunnise ootamisega lennujaamas ollakse päri, peaasi et minema saab. Las nad siis istuda seal oma roosades miniseelikutes, mina sõidan täna Mustamäele. Nõmmelt.

Olen nüüd Nõmmel elanud juba üks-kaks-kolm… üksteist aastat. Enne seda neli aastat Lasnas. Enne seda kogu elu Mustamäel, kui paar aastat kroonuaega maha arvata. No ja esimesed kaks kuud Moldovat (siis oli see Moldaavia) tuli ka Mustamäelt eemal viibida. Seal nad mu sünnitasid. Aga sellest ei viitsi praegu pikemalt rääkida.

Mul tuli juba paar kuud tagasi selline tuhin peale, et läheks ikka vaataks, kuidas Mustamäel asjad edenevad. Nii pikalt on eemal oldud. Viimased paarkümmend ja rohkemgi aastat olen seda linnaosa peamiselt autoaknast seiranud. Pikapeale muutub ju aju häguseks. Kui talle aeg-ajalt asju ette ei näita, üle ei korda, kaob kõik nagu mutiauku. Kes teab, äkki ongi juba muist materjali jäädavalt hukas. Nagu valgust saanud filmilint, mida kohe mitte kuidagi tagasi ei too. Oleks piinlik küll.

Nõmmelt Mustamäele on rattaga sõita väga lihtne. Asub ju Nõmme kõrgel ja Mustamäe madalal. Tõmbasin Vabakast kohe vasakule ja siksakitasin mööda kitsaid, isegi päevavalguses puudevarjudest hämaraks surutud tänavaid Rahumäele. Seal on vanast kitsarööpmelisest raudteetammist igati kvaliteetne jalutustee ehitatud. „Jalutustee“ kõlab veidi imelikult. Aga ma ei oska kuidagi paremini nimetada teed, mille kõrval sinisel liiklusmärgil jalutavad teineteisel käest kinni hoides ema ja väike laps. Naise kontuur on stiliseeritud, viiekümnendatest pärit kitsapihaline pereema etalon, seljas romantiline alt laienev seelik. Jalutusteel, ah kurat, mis ma siin ikka jaman, kõnniteel ühtegi sellist ema polnud. Üks suure tagumikuga tütarlaps, madala teksaperse vahel paistmas kannikaid lahutav vagu, käes siidripurk, pea küljes tolknemas mingid juhtmed. Ja mina oma rattaga. Miks nad selliseid, tõele vastavaid liiklusmärke ei tee. Eluvõõraks hakkab see märgimajandus meil jääma. Elu on üldse imelik, kui mõtlema hakata. Peaministrit usutakse samapalju kui reklaame, liiklusmärkidel jalutavad eelajaloolised isikud. Tundub, et kõik see ongi kellelegi teistele mõeldud. Mitte meile.

Sõitsin edasi, hea sile asfalttee jõudis tunnelisse, sõidutee alt läbi ja teiselt poolt jälle välja. Sisse ja välja – hea ja turvaline. Kõnnitee kõrvale tekkis autotee, sellele mõned autod. Ega nad must palju kiiremini ei kihutanud. 30-märk avaldas oma ettenähtud mõju. Huvitav, kui asendada see märk 31-ga, kas keegi söandaks gaasi juurde vajutada. Vaevalt. Aga 32? 33? Kust läheb piir? Äkki peaks liikluskultuuri huvides üldse šnitti võtma kaubandusest. Asulas 49! Maanteel 89. Kiirustage kõik, ainult sellel suvel, ainult meie teelõigul lubatud 109.90!

Tegelikult on liiklus inimlikumaks läinud küll. Ühel väikesel tänavaristil jäid kaks eri teedelt tulnud autot