Eesti näkiliste välimääraja
Enn Vetemaa
Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks. Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid. [–] Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]
Saateks
Kallis näkisõber – võib-olla aga ka tulevane näkiteadlane naiadoloog – , nüüd on see väike raamatuke siis Sinu kätes. Küllalt pikk on olnud ajatühik viimase eestikeelse näkiteadusliku väljaande – M. J. Eiseni suurepärase „Näkiraamatu” ning käesoleva tagasihoidliku välimääraja ilmumise vahel. Jah, peaaegu kuus aastakümmet. „Näkiraamatu” najal on üles kasvanud ning teadusse astunud juba kaks põlvkonda Nõukogude Eesti naiadolooge ja raamat ise ajapikku muutunud väga haruldaseks ja raskesti kättesaadavaks. Eriti just noortele näkihuvilistele – meie tublidele pioneeridele – on hädasti tarvis uut, mitte liialt mahukat, kuid siiski teaduslikult täpset väljaannet. Seda lünka püüabki täita käesolev välimääraja. Määraja lõpposas on jäetud veidi ruumi ka puhtteoreetilistele küsimustele.
Muuseas on autor üritanud Eiseni „Näkiraamatut” värskemate andmetega täiendada ning kordusväljaandena taas trükki toimetada, kuid viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail ei osutunud see võimalikuks. Näkid olid siis teenimatult ebasoosingus; neile heideti teravalt ette nende mitteolemasolemist(!), mille kõrval peeti siiski vajalikuks süüdistada näkke parasiitlikes eluviisides ja tööpõlgurluses. Peeti halvaks ka seda, et näkiliste osavõtt töörahva ajaloolisest vabadusvõitlusest on olnud minimaalne (mis on kahjuks tõsi!), ka hoidunud nad kõrvale kalurikolhooside loomisest. Näkid pole tõepoolest olnud suured võitlejad, kuid neilt häbelikelt ja õrnadelt olevustelt on seda raske nõudagi. Ega me ju ööbikult oota jahi-pistrikule omast käitumist…
Nüüd siis on lõpuks taibatud, et kõik näkid on hinnalised loodus- ja kultuurimälestised, poeetilised muistised ning pälvivad täielikult looduskaitse alla võtmist. Meie kaasaegne kultuuripoliitika on viimastel aastatel sügavalt näkisõbralik, palju on tehtud veekogude reostamise vältimiseks, kuna vete saastamine kahjustas vahepeal ohtlikult Nõukogudemaa rahvuslikke näkirikkusi.
Määraja koostaja esitab oma töö lugejate ette väriseva südamega, kuna ta ei tea kogu maailma üsna ohtras näkikirjanduses teist sellist tüüpi raamatut veel olemaski olevat. Geniaalne Eisen jõudis oma töödes juba õige lähedale tõelise näkisüstemaatika loomisele: just tema koostatud (või redigeeritud) kirjeldused ja arvukad originaal-diagnoosid olidki nurgakiviks, mis tegi võimalikuks täpsete dihhotoomiliste või siis kõrvutavate määramistabelite koostamise. Ladinakeelsete liiginimetuste loomisel on autor kasutanud meie silmapaistva latinisti Ülo Torpatsi abi, kellele ta siinkohal oma sügavaimat tänu avaldab.
On ilmne, et näkiliste jagamisel sugukondadeks, perekondadeks ja liikideks võib esineda teatud vaieldavusi: võib-olla on autor mõnd tunnust üle- ja teist alatähtsustanud. Kui lugejal tekib teisi arvamusi, on koostaja nõus neid tänulikult analüüsima ja kui vaja, siis ka määraja järgmistes trükkides muudatustena sisse viima. Ka eestikeelsed näkinimed ei pruugi olla täiuslikud – autor oli enamiku neist sunnitud ise looma, sest käesolevaks