Veider armastuslugu

Arp Rullingo

Romaan esitab meile väga elavas stiilis ühe omapärase ja huvitava noormehe iseäraliku armastusloo. Juhan Saarde nimeline mees saabub vaiksesse Loopre alevisse ühel vaiksel sügispäeval. Ta veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust elevust. Nõnda tekib tal sümpaatia alevi vaieldamatu kaunitari, metsavahitütre Erika Thalströmi vastu. Selle suhte kirjeldamiseks kasutabki autor sõnapaari „veider armastuslugu“. Teoses on rohkesti salapärasust, sädelevaid kõnelusi ja huvitavaid inimtüüpe Loopre alevikust. Sündmustik vangistab lugeja esimesest leheküljest ega vabasta enne viimast rida, niivõrra süvenetakse noore autori esikteose ebatavalisse õhkkonda. Romaan „Veider armastuslugu“ sai kirjastuse Loodus 1939. aasta romaanivõistlusel III koha. Selle teose tegevuskohaks peetakse Aegviidu alevit, sealt ka omaaegsed prototüübid. Arp Rullingo (1935. aastani Alfred Rullinkov; 26. juuli 1913 Tallinn – 14. juuli 1942) oli eesti sportlane, ajakirjanik ja kirjanik. Õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Tegeles kergejõustikuga spordiseltsis Kalev. Töötas ajakirjanikuna, kirjutas spordiülevaateid ajakirjale Nädal Pildis, 1940–1941 ajalehe Noorte Hääl osakonna juhataja. Hukkus 1942. aastal Punaarmees.

Arp Rullingo

Veider armastuslugu

I

Keegi ei teadnud, kes ta oli või kust ta tuli. Ühekorraga ilmus ta nagu järsk tuulepuhang ning siis tundsid teda kõik, vähemasti pealiskaudselt.

Välimuselt ta meenutas paljukogenut, mida toonitas eriti vaevalt märgatav hall juuste värvus mõlemal pool kõrva ääres. Tal oli seljas tumehall laitmatult õmmeldud mantel; kübarat ta kandis veidi vasakul kõrval viltu. Vana võis ta olla mitte üle kolmekümne kuue aasta.

Loopre alevi elanikud, tavaliselt küll klatšihimulised, ei osanud sellest üle keskmist kasvu mehest midagi mõtelda. Nad nägid teda sageli, alati tegevusetult või ka vahel lobisemas mõne alevi elanikuga täiesti igapäevastest asjadest. Arvamused tema kohta muutusid. Üks oli kindel: ta oli võõras, võib-olla ka juhuslik läbisõitja, kindlustusseltsi agent, proovireisija või midagi säärast. Kui see kummaline mees jäi aga pikemaks ajaks alevisse, muutusid arvamused. Enamik ütles, et ta on veidi teistsugune kui tavaline kodanik, pisut imelikki.

Seal ta sammus, käed tugevasti taskusse surutud, mõtteisse süvenenult. Igaüks, kes teda nägi, võis ütelda, et ta astub ilma kindla eesmärgita.

Nüüd seisatas võõras. Talle näis midagi meenuvat. Hetke pärast ta pöördus ning sammus tagasi. Ühiskaupluse kohal ta seisatas, pidas veidi aru ning astus lõpuks kauplusse.

Sel hetkel polnud peale võõra äris ainsatki ostjat. Nagu toonitades oma kasvatust, võttis ta kübara peast ning ütles müüjannale hommikuse tervituse, ehkki oli peaaegu õhtu.

„Tahan osta mõned kaardid,” ütles võõras, „päris harilikud pühadekaardid. Meelsasti valin nende hulgast, mida teie oma kallimale praegu sorteerite.”

Preili tõstis imestunult pea. Mida see võõras tahtis ütelda?

„Aga ei, mul ei ole kallimat,” ütles preili kindlalt.

„Nii, nii, siis võite isegi mulle pühadeks kaardi saata,” püüdis võõras naljatada.

„Aga ma ei tea, kus te elate.”

Preili rääkis kergelt ja ilmselt selleks, et tal polnud igavuse pärast midagi teha. Või oli ta huvitatud sellest mehest, sest ta oli ju võõras ja kaugeltki mitte inetu mees. Kuid see pooleldi uudishimulik, pooleldi naljatoonis öeldud küsimus mõjus võõrale märgatavalt. Teda läbis nagu kerge värin.

„Ma elan alevis,” vastas ta lühidalt. See vastus oli nähtavasti mõeldud märguandena, et ta ei soovi sellest küsimusest enam rääkida. Kas oli ta unustanud, kus ta elab, või polnudki tal veel kindlat elukohta?

Samas hakkas ta suure innuga kaarte valima. Ta soris