Hommikupooliku lГµpu poole

Michael Frayn

Erakordselt naljakas ja lahe romaan ajalehetoimetuse elust ja juhtumustest

Michael Frayn

Hommikupooliku lГµpu poole

ГњKS

Hommik venis aeglaselt ja väljas läks üha pimedamaks. Selleks ajaks, kui kohv oli joodud, tundus, et on talveõhtu, ja kõikides akendes, mis avanesid Hand and Ball Courtile[1 - Hand and Ball Court – siseõu Fleet Streetil, tänaval, kus asuvad paljud ajalehetoimetused. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.], põlesid tuled. Bob seisis Dysoni osakonna akna all, vahtis mõtlikult välja apokalüptilisse pimedusse ja sõi paberkotist kooreveniseid. Ta vaatas inimesi, kes tulid kangi alt, mis ühendas Hand and Ball Courti Fleet Streetiga. Mitmeid neist ta tundis; need olid kolleegid, kes saabusid igaüks ise kellaajaks, et alustada päevatööd: Ralph Absalom, Mike Sparrow, Gareth Holmroyd. Selles imelikus hommikuses pimeduses olid need tuttavad inimesed pisut nagu naeruväärsed. Nagu kaasmaalased, keda näed välismaal.

„Oh jumal!“ ohkas Dyson ja räntsatas vastu tooli seljatuge. „Oh jumal, oh jumal, oh jumal! Kas keegi ei paneks tuld põlema, enne kui me kõik pimedaks jääme?“

Peale Bobi oli toas veel ainult vana Eddy Moulton, kes istus räbaldunud Victoria-aegsete ajalehtede virna taga ja noppis välja sõnumeid iga päev ilmuva rubriigi jaoks, mis kandis pealkirja „Ammumöödunud aegadel“. Ta oli kaugelt üle pensioniea, ja polnud loota, et tema Dysonist välja teeks. Igatahes praegu ta magas.

„Bob,“ ägas Dyson. „Jumala pärast! Kas keegi ei paneks tuld põlema?“

„Hea küll, John,“ pomises Bob masinlikult ja paigast liikumata, vahtides üksisilmi tumedaid inimkujusid siseõuel.

„Oh jumal!“ ohkas Dyson. Tal olid alluvad, Bob ja vana Eddy Moulton olid tema alluvad, ja ometi pidi ta kogu aeg püsti kargama, et ise tuld põlema panna ja ära kustutada! Mis ime siis, et ta oli tööga tapetud. Mis ime siis, et ta oli õhtul kella neljaks sõna tõsises mõttes uimane, sõna tõsises mõttes nii kurnatud töösse uppumise tundest, et pidi lipsu lõdvemale laskma ja kraenööbi lahti tegema. Nüüd, kus ta oli tule põlema pannud, nägi ta selgesti, kui palju tööd ootas kirjutuslaual. Seal olid käsikirjad, mis ootasid toimetamist, ja tõmmised, mis ootasid parandamist. Seal olid arvustuste toimetaja saadetud priipääsmed Riikliku Provintsiaalpanga „Penzance’i piraatide“ etendusele ja „Sweeney agonistide“ üliõpilaslavastusele juhuks, kui ta peaks nende vastu huvi tundma. Seal olid päevauudiste toimetaja ja pudemete toimetaja saadetud kutsed kodanikuõiguste foorumile ja juustu degusteerimisele, ja spordiuudiste toimetaja saadetud kutsed tulla proovima uusi golfi treenimise masinaid ja tubaseid suusamägesid. Dysoni osakond oli lampkast kuhu voolasid kokku maailma kaubandusreklaami heldete andide viimased viletsad jäägid pärast seda, kui kõik teised osakonnad olid neid sõelunud ja filtreerinud, nii et äraütlemiskirjade kirjutamise vaev jäi Dysonile. Aga ta ei tahtnud kolleegidele öelda, et nad lakkaksid talle saatmast kutseid, mille vastu nad ise huvi ei tunne, sest vahetevahel sisaldasid need saadetised mõne tasuta õhusõidu välismaale, mille ta rõõmuga vastu võttis.

Kõige pakilisemad olid märkused ja meeldetuletused, mis olid kritseldatud kareda masinakirjapaberi tükkidele. Need olid temalt eneselt talle enesele. „Hlst Mullerile hiirev art p,“ seisis seal. „Ksd Simsi arvam laimkrj asj, mis väid, et kem väet häv siile“, „Kontr Strakeriga neitsil. eostst. Vk.“, „HLST MORLEYLE JA KSD, KUS PG ON TA REED MÄÄR ART KSK.“

Aga kuidas ta sai helistada Morleyle ja küsida, kus pagan on ta reedeks määratud artikli käsikiri? Iga kord, kui ta sirutas käe välja, et võtta toru, helises telefon talle näkku.

„Halloo,“ ohkas ta torusse. „Dyson… Jah… Väga hea… Tänan väga… Tänan väga, tänan väga… Tore… Hiilgav… Tänan väga.“

Ja vaevalt sai ta toru käest panna ja pomiseda: „Togu,“ kui telefon uuesti helises. Täna oli Dysonil kohutavalt halb p