Eilne maailm. Eurooplase mälestused

Stefan Zweig

„Eilne maailm“ on nimeka austria kirjaniku Stefan Zweigi viimane teos, 1944. aastal ilmunud mälestusteraamat, mis õhkab taga Austria kodanlikku idülli ja õitsvat kultuuri – seda kohvikute ja häärberite, Klimti ja Straussi, luuleõhtute, Burgtheateri ja šampanjaklaasidega palistatud maailma, mille kõigepealt lõi puruks Esimene, ja siis Teine maailmasõda. Raamatu on tõlkinud Jaan Kross ning eesti keeles ilmus see esmakordselt 1988. aastal. Eesti keelde on Zweigi arvukatest teostest tõlgitud ligi paarkümmend novelli ja biograafiat.

DECLARAÇÃO

Enne kui ma vabal tahtel ja selgel meelel elust lahkun, tunnen vajadust täita viimset kohust: südamlikult tänada seda imeväärset maad Brasiiliat, kes on andnud mulle ja mu tööle nii hea ja külalislahke peatuspaiga. Iga päevaga olen seda maad rohkem armastama õppinud ja kuskil poleks ma meelsamini oma elu algusest peale uuesti rajanud, pärast seda kui minukeelne maailm on minu jaoks hukkunud ja mu vaimne kodu Euroopa end ise hävitab.

Aga pärast kuuekümnendat aastat läheks tarvis erilist jõudu, et veel kord täiesti uuesti alustada. Ja minu oma on pikkadest kodutu rändamise aastatest ammendunud. Nõnda pean paremaks lõpetada õigeaegselt ja püstipäi see elu, millele vaimne töö oli alati puhtaimaks rõõmuks ja isiklik vabadus kõrgeimaks väärtuseks maa peal.

Tervitan kõiki oma sõpru! Saagu nemad veel näha koitu pärast pikka ööd! Mina, liiga läbematu, tõttan neist ette.

В В В В Stefan Zweig

В В В В Petropolis, 22. II 1942

„AEG VÕTKEM VASTU NII,

KUIS TA MEID OTSIB.“

    Shakespeare, „Cymbeline“

EESSГ•NA

Ma pole iial omistanud enda isikule seevõrra tähtsust, et oleksin sattunud kiusatusse jutustada teistele lugusid oma elust. Palju pidi toimuma, lõpmata palju rohkem, kui tavaliselt ühele põlvkonnale sündmusi, katastroofe ja katsumusi osaks saab, enne kui kogusin julguse alustada raamatut, milles peategelaseks või täpsemalt öeldes keskpunktiks on mu enese isik. Miski pole must kaugem kui enese esiletõst muusse kui äärmisel juhul seletusteandja rolli fotoettekande juures. Aeg pakub pildid, mina räägin üksnes sõnad sinna juurde ja mu jutustus polegi niivõrd minu kui terve põlvkonna saatus – meie ainukordse põlvkonna oma, kelle saatusekoormus oli suurem kui vist küll ühelgi teisel ajaloo põlvkonnal. Igaüks meist, ka armetuim ja pisim, on kogenud sisimani ulatunud vapustusi noist Euroopa mullapinna peaaegu lakkamatuist vulkaanilisist vappeist, ja ma ei mõista omistada endale nonde lugematute seas muud eelist kui ühe: austerlasena, juudina, kirjanikuna, humanistina ja patsifistina on mul tulnud seista iga kord nimelt seal, kus need altmaatõuked olid kõige ägedamad. Kolm korda purustasid need mu kodu ja mu eksistentsi, tegid mu kõigest möödunust ja kunagisest paljaks, ja paiskasid mu oma dramaatilise jõuga tühjusse, tollesse ma-ei-tea-kuhu, mis on mulle juba nii hästi tuttav. Aga ma ei kurda selle üle. Just kodutu saab teatud uuel viisil vabaks ja üksnes ei millegagi enam seotu ei tarvitse enam midagi arvesse võtta. Nii loodan võivat täita õiglase ajastukujutuse peatingimustest vähemalt ühe: olla avameelne ja kammitsemata.

Sest lahti kõigist juurtest ja isegi mullast, mis neid juuri toitnud – seda olen ma tõesti harva esineval määral. Olen sündinud 1881 suures ja vägevas keisririigis, Habsburgide monarhias, aga ärgu hakatagu seda maakaardilt otsima: see on uhutud sealt jäljetumalt. Kasvasin üles Viinis, kahe tuhande aastases rahvusvahelises metropolis, ja pidin lahkuma sealt kurjategija kombel, enne kui linn Saksa provintsilinnaks alandati. Mu kirjanduslik looming on selles keeles, milles ma ta kirjutasin, tuhaks põletatud – selsamal maal, kus mu raamatud olid võitnud endile miljoneid sõpru. Nii ei kuulu ma enam kuskile. Olen igal pool võõras, parimal juhul külaline. Ka mu päriskodu, see, mille mu süda endale valis, Euroopa, on mulle sestast kaotsis, kui ta end teistkordselt endatapulikus vennasõjas ver