Torm

Lauri Vahtre

Lauri Vahtre hoogne ja kaasakiskuv romaan „Torm“, mis on ühtaegu nii põnevus- kui hoiatuslugu, viib lugeja ettearvamatute sündmuste keerisesse Kuubal, Ameerika Ühendriikides ja Euroopa eri paigus. Peategelasel, Eesti ministeeriumiametnikul Adam Saksal tuleb tegeleda nii maailma päästmise kui omaenda sassis elusuhete harutamisega, ning kõike seda grandioosse katastroofi taustal, mis toob ilmsiks, kui õhuke on tsivilisatsioon meie ümber ja kui kergesti võib puruneda inimlikkus meie sees.

Lauri Vahtre

Torm

I OSA

SALSAKOOL

1.В Tusane hommik

Juba mõnda aega oli midagi üsna valesti. Õhus hõljus mingi lõhnatu, maitsetu ja värvitu psühhotroop, mis mässis endasse ühtviisi su keha ja vaimu ning pani lämbumistundest hingeldama. Et sa siis üha enam endasse ahmiksid toda tabamatut mürkgaasi, mis ei tapnud, aga tappis siiski. Mõõteriistad teda ei tuvastanud, mõõteriistade järgi oli kõik normi piires või koguni heapoolne, aga ometi oli ta olemas. Inimesed tundsid seda.

Adam Saks tundis ka. Eriti praegu, kui ta tummas masenduses kuvarit põrnitses. Midagi sellist võis ju oodata, aga…

Tegelikult ikkagi mitte lausa seda. See oli ju nonsenss. See tähendas, piltlikult öeldes, et televiisorit tuleb hakata vaatama küünlavalgel ja arvuti käigushoidmiseks peab käsigeneraatorit väntama. Kui nad ühendada, see tähendab arvuti ja generaator, saaks midagi väntoreli taolist. Ehk leiutatakse pikapeale ka jalaga tallatav variant, kui mõne muldvana Singeri pealt šnitti võtta. Aga arvatavasti tuleb ta ehitada puust, sest kes siis kalli raua eest maksta jõuab. Nii et siis pigem edasiarendatud vokk.

Oli hilissügisene hommikupoolik ja akna taga ladistas vihma. Paras viinavõtmise ilm, öelnuks Adami kadunud isa. Adam ei saanud tema varjatud nõuannet järgida. Ta oli aastatega üksjagu depressiivseks muutunud ja kartis nüüd juba lausa paaniliselt seda päevaaega, mil hakkab pimenema. Viina võttes jõudis see päevaaeg alati kätte, ja pealegi oli ta siis alati üksi. Nii et ei.

Kuid praegu polnud asi vihmas, pimeduses ega Гјksinduses. Praegu oli asi neis uudistes, mille Adam oma paneelmaja kГјmnenda korruse korterinurgas, mida ta kangekaelselt kabinetiks nimetas, arvutiekraanile oli mananud.

Piinlik tunnistada, aga kogu selle jama või peenemalt väljendudes üleüldise lämbumistunde põhjus oli maailma kõige labasem asi, nimelt raha. Kõik oli kogu aeg kallimaks läinud, seda teadis Adam lapsest saati ja seda teadis iga mõistusega inimene, aga viimasel ajal toimus see kuidagi eriti painavalt. Ei jõudnud eelmist viha ära vihastadagi, kui sulle juba uus kirves kuklasse löödi. Muudkui maksa, maksa, maksa… nii et tengelpung tuline. Adam pingutas mälu, aga mitte ainsatki odavat asja ta meenutada ei suutnud. Leib oli kallis, hilbud olid kallid, tualettpaber oli kallis, rongipilet pani oigama ja restoranimenüü luksuma. Bensiiniga olid eriti täbarad lood, ta lausa kuulis, kuidas raha paagist karburaatorisse voolab ja haihtub. Turul oli kõik veidi odavam, aga ikkagi vihaleajavalt kallis.

Mis selle maailmaga lahti oli?

Ühel õnnetul päeval turult koju lonkides hakkasid Adami peas keerlema vanaemalt kuuldud sõnad ja lausejupid: ümberpööratud ülikond… uued kontsaplekid… kui tädi Salme seepi keetis… kas te ka talvel oma autot kasutate… pastapliiatsite täitmine… vekitud kreegid… Ta ei teadnud täpselt, mida see kõik tähendab, aga ta aimas, ja see aimdus ei olnud meeldiv.

Hakka veel nüüd, vanas eas, söödavaid juuri ja hagu korjama? Lehmale heina tegema, potipõldu pidama? Noorem rauaaeg, ptüi. Miks just mina? Miks ma ei võinud sündida sada või viiskümmend aastakest varem, siis, kui lauad olid veel lookas, siis, kui raha veel maksis?

Adam oli veidi üle neljakümne ja tema naine Kati samuti. Mõnikord tabas Adam end imestamast, miks ta nii vana ja pahura naisega koos elab ja temaga ühes voodis magab, aga alati tuli talle kohe meelde, miks. Ta ei olnud ju rikas, vaat miks. Ta oli kõigest keskpärane riigiteenistuja, et mitte öelda ametni