Meele ja mГµistuse toidud

Sinikka Piippo

Toidu mõju mälule, vaimsele ja füüsilisele heaolule Tunnustatud Soome professori ja Eestiski hinnatud autori Sinikka Piippo uus teos räägib vananemisest, mälust ja sellest, kuidas me ise saaksime teadmiste abil end kauem ärksana ja elujõulistena hoida. Vananemisvastased eliksiirid, tabletid ja salvid täidavad reklaamilehekülgi. Noorust säilitavat võluainet pole seni siiski leitud. See-eest on uuringud andnud uut teavet meie keha ja aju komplitseeritusest ja ajule vajalike toitainete mitmekesisusest. Aju, närvisüsteemi ja mälu tõrgeteta toimimises on suur osa toidul ja selle koostisosadel. Õige toiduga võime leevendada stressi, masendust, ängi, väsimust ja unetust. Teos tutvustab suurt hulka mõistuse tööle hästi mõjuvaid marju, ravimtaimi, maitseaineid, köögivilju jm toiduaineid. See on asendamatu käsiraamat kõigile, kes hindavad tervislikke eluviise ja tahavad teadlikult tõsta oma elukvaliteeti ja vaimset vastupidavust. Keha suudab ennast ise parandada, kui talle luuakse selleks soodsad tingimused. Sinikka Piippo on Helsingi ülikooli botaanikaprofessor. Tema sulest on ilmunud üle 260 teadusliku ja populaarteadusliku artikli ja kirjutise. Eesti keeles on varem ilmunud „Meelte ja tunnete taimed“ (2009, Varrak) ja „Taimede varjatud vägi“ (2011, Varrak).

Sinikka Piippo

Meele ja mГµistuse toidud

EessГµna

Mäluprobleemide ja – haiguste all kannatab umbes 245 000 soomlast, kellest ligi sajal tuhandel esineb raskeid mäluhäireid[1 - Eestis on mäluhaigusi registreeritud 13 000 inimesel (2013. aasta andmed). Tlk.]. Üha rohkem on mäluprobleeme tööealistel. Aastate lisandudes tekib üha enam neid, keda vaevavad sellised neile endile ja nende lähedastele häda ja muret põhjustavad tervisehäired.

Olen meelest ja teadvusest huvitunud niikaua, kui mäletan. Teadvus ei asu kõigi arvates ajus, aga vajame aju, et igapäevaelus toime tulla. Kui mu ema haigestus Alzheimeri tõppe, hakkasin haigusele ja selle soodumusele hoopis uuel viisil tähelepanu pöörama. Ema hoolduse eest muretsedes oli küsimus loomulikult rohkem igapäevaeluga toimetulekus kui milleski muus. Tema haigestumine õpetas mind nägema, kui mitmetahulise sümptomite kompleksiga on ajuhaiguste puhul tegemist. Võimatu on anda lihtsaid vastuseid haiguse soodumuslike tegurite kohta, sest need on igaühe puhul erisugused.

Mu ema oli noorest saadik aktiivselt liikunud ja võimelnud, ja 60-aastasena tunnistati ta tervisekontrollis võrdseks 40-aastastega. Kutselise toiduvalmistajana tundis ta hästi tervisliku toidu saladusi ning kasutas palju oma aia marju, puu- ja köögivilju. Alumiiniumi ebatervislikkusest teadis ta juba ammusest ajast. Energilise, aktiivse ja tööka inimese haigestumine tundus kummaline, kui ei pandud tähele muidki tegureid: lugemisvaegust, ahenevaid sõprus- ja peresidemeid, öötööst tingitud magamatust, latentset kilpnäärmehaigust, kroonilist kõripõletikku, madalat vererõhku, aneemiat, veenilaiendeid või muid venoosseid hädasid, paljusid väikseid füüsilisi traumasid ja neist tingitud lõikusi ja narkoose, kiiret ja järsku kõhnumist 40-aastasena, pidevat magusasöömist, ravimata masendust ja stressi.

Juurdlesin, milline neist oli olulisim tegur. Võib-olla polnud siiski piisavalt värsket ja tervislikku toitu vastukaaluks kogu koormusele. Kas ma oleksin saanud midagi rohkem teha ja teada? Mis üleüldse võiks olla ajule parim toit? Tahtsin seda välja selgitada. Olin näinud, et ma polnud hoopiski mitte ainus tütar või pereliige, kes on sunnitud nägema lähedase inimese vaimsete võimete kängumist – ja kartma, et sama ootab tulevikus ennastki.

Mälu säilimine sõltub meie üldisest vaimsest erksusest. Masendus ja stress on mäluhäireid soodustavad ohutegurid, nii et kui rääkida mälu eest hoolitsemisest, ei tohiks neid kunagi tähelepanuta jätta. Mäluhaiguse puhul võime alati juurelda selle algpõhjuse üle: kas see peitub toidus, eluviisis, geenides või selles, et elu tundub inimesele liiga raske ja mingil ajal on ta o