MissioonisГµdurina Aafrikas

Kristo Pals

Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Enamik sõdureid jätab oma loo rääkimata. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Ja mõnest asjast ei saagi rääkida, ei tohi. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ning ei pruugi mõnele meeldida. Kuid see-eest paneb see mõtlema, ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamat sobib lugemiseks kaitseväelastele, nende pereliikmetele, tublidele inimestele, kes peavad plaani kandideerida missioonile, ajakirjanikele, õpetajatele ja kõigile neile, kes tahavad missioonidest ja seal viibivate inimeste eluolust rohkem teada.

Kristo Pals on kaitseväe allohvitser, kes alustas ajateenistust 1997. aastal õhutõrjedivisjonis, kust ta 2002. aastal edutati kaitseväe peastaapi. Nii on ta seal üks staažikamaid staabiallohvitsere. Kristo on läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja USA sideohvitseri baaskursuse. Missioon Malis oli talle pigem juhuslik kui teadlik valik, selle eesmärk oli kogeda uut ja avastada maailma. Kristo on aktiivne riigikaitseõpetaja ning suurima riigikaitseõpetust korraldava MTÜ Riigikaitse Rügement juht ja üks asutajaid. Kuid mehel on ka suur kirg ja hobi väljaspool sõjaväelase elu – vanatehnika ja saunaskäimine. Teda võib seega tihti näha Ilmandu vanatehnika- ja saunaklubis saunabussis leili võtmas või vana Volgaga noorpaare sõidutamas.

Pals Kristo

MissioonisГµdurina Aafrikas

Sissejuhatus

VAIKSEL JA VARJATUD MOEL alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.

Enne mind ja mu kaasvõitlejaid oli kohalikke koolitatud juba kaks aastat ning militaarkultuuriõpet said sajad kohalikud sõjamehed. Lisaks saadeti ÜRO kattevarjus mõni inimene pealinna Bamakosse infot koguma ja analüüsima, üks logistik lähetati suuremate jõudude tulekut ette valmistama ning mõned täiesti salajased inimesed läkitati tegelema veelgi salajasema asjaga, millest nad ise ka väga täpselt aru ei saanud. Loodi ühine kompanii, soojendati üles lähedased liitlassuhted NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga ning värskendati suhteid lätlastega ja mõningal määral ka leedukatega.

Selleks ajaks, kui see raamat ilmub, on Malist saanud kindlasti osa Eesti kultuuriruumist, kus Eestit teab iga malilane ja lapsi pannakse magama „Aktuaalse kaamera“ saatel. Andsime endast parima, et see nii juhtuks. Heal lugejal on võimalus jälgida köögi poolt, kuidas Eesti sõjaväelased kohanevad missioonil Mali tavadega ja vastupidi. Eesti ja Mali suhted ei ole teab mis kuumad, hoolimata selles Aafrika riigis valitsevast lämbusest. Me ei leia ühegi erakonna valimisloosungitest lubadusi headeks suheteks Maliga. Ametlikult nimetati toimuvat operatsiooni millegipärast Euroopa Liidu väljaõppemissiooniks Malis ja seda kõike tehakse Mali riigi palvel. Ajalool on komme end korrata: 1939. aastal kutsusime ka meie oma territooriumile NSV Liidu baasid…

Kogu alljärgnevat juttu pole üles tähendatud mitte sel