Hullu munga päevik

Peep Ehasalu

Kriminaalsena alanud lugu loovib läbi ajaloo, teaduse ja tunnete ning raputab tolmu poliitikute pattudelt. Kas kõik on nii nagu näib või näib nii nagu näidata tahetakse? Kas ükskord lahvatab vimm või on lahvatus hoolikalt planeeritud poliitiline manööver? Üksik hing jääks kõrges mängus kiiresti hammasrataste vahele, kui tal poleks tegusat kaaslast. Autor lõbustab lugejat universaalselt äratuntava ühiskonnaga, kus ennast arhiivisügavusse peitnud noorteadlase lihtne maailm põrkub tegelikkuse hoolimatute reeglitega. Selles peadpööritavas klaperjahis langeb maske ja elusid ning tõde on alati seal … kusagil … Mõni hull munk oskab ehk täpsemalt öelda. Peep Ehasalu (snd 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002). Samuti on tema sulest ilmunud novellikogu „Aeg on selline” ning muinasjuturaamat „Printsid poisid” (2013). Koos poja Pärtliga on ta kirjutanud lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012).

Peep Ehasalu

Hullu munga päevik

Proloog

Ruum oli akendeta, kuid hästi valgustatud. Kipsseinte anonüümsus oli teravas vastuolus koosolekulaua ümara, uhkustavalt antiikse kujuga. Põrandat kattis õhuke hall vaipkate, seintega sarnaselt ilma vähimagi isikupärata. Seintel kettide küljes rippus viis lihtsakoelist pinki, mis oma mõõtudelt sobisid ka magamiseks. Kardinaga oli eraldatud ruumi üks nurk, kus said jala käia ka kõige mõjukamad keisrid.

Kipsseinte taha peidetud tehnika oli valmis ajaloo tarbeks salvestama iga pisematki piiksu, reanimobiilist tuttav varustus pidi reageerima terviseohtudele. Ruumi igasse nurka oli paigaldatud kaamera, suunatud Гјmber laua seisvatele tugevatele toolidele. Ootavalt tГјhjadele, pГµranda kГјlge kruvitud toolidele. Kaamerad peitsid end kipsplaate Гјhendava vГµrkriba taha ning neid oleks avastanud vaid kГµige vilunum vaatleja.

Vilunud vaatlejaid ruumi ei oodatud. Vilunud rääkijaid tervitasid laual seisvad joogiklaasid ja toolijala küljes olev lühike kett, mille teises otsas rippus ümber jala lukustatav rõngas. Rõngas oli kui osake riigi ajaloost, kus vabadus võeti nii klounilt kui kuningalt, nii rikkalt kui vaeselt. Õnn vabalt ja vabana kõnelda langes osaks vaid hulludele.

1.В peatГјkk

„Noh, onkel, raha ka leiame või?”

Onkel ma kГјll ei olnud, oma kolmekГјmne kolme aastaga olin veel Гјsna noor. Tahavad nad kakelda vГµi raha? Kolmekesi on nad muidugi arvestatav jГµud, ehkki vaid poisiohtu kaagid.

„Olge mõistlikud, me ei taha ju pahandusi,” püüdsin noorukeid rahustada, aga tundus, et pedagoogiannet pole mulle antud. Kõige pikem astus ülbelt sammu ettepoole ja sisistas vihaselt:

„Kuule, tüüp! Pööra oma taskud tagurpidi, muidu lööme su laiaks ja teeme su veelgi puhtamaks.” Ja lisas siis irvitades kaaslaste poole pöördudes: „Ega meiegi ju pahandusi ei taha.”

Teised muigasid ja vahtisid mind ootusärevate silmadega. Joonud nad olid, selles polnud kahtlust.

„Noh, prillipapa!” kõlas eeskõneleja suust.

Jah, prillipapa olin ma tõesti. Miks arvatakse, et kui inimesel on prillid, siis on ta liikumis- ja tegutsemisvõimetu? Mina olin suurepärases vormis. Oma 182 sentimeetriga polnud ma küll hiiglane, aga kiirus ja kaine mõtlemine kompenseerisid kogukuse puudujäägid. Olin isegi paar aastat poksinud, aga nüüd oli sellest aega – elu tuli tormilainena ja pühkis kõik üleliigse minema. Sellegipoolest oli kunagine harrastus mind mitu korda täbarast olukorrast välja aidanud, lihased püsisid joostes ja veidi jõusaalis mütates endises korras.

PГјГјdsin veel kord sГµnu seada:

„Kuulge, poisid, ärme hakka siin kaklema, see oleks ju rumal. Raha ma ei anna, sest …”

Pealik ei jäänud mu põhjendust ootama, vaid püüdis mind oma rusikaga tabada. Miks nad prillikandjaid küll alahindavad? Isegi karkudel komberdav ätt oleks jõu