Peeglikillud
Erik Tohvri
Tuntud ja armastatud romaanikirjaniku Erik Tohvri mälestusteraamat. “Olen sündinud 22. märtsil 1933. aastal, Jäära tähtkujus ja seega kindlasti põikpäine inimene. Oma inseneriameti kõrval olen tundnud huvi paljude probleemide vastu, projekteerinud ja ehitanud maju, elektri- ja veesüsteeme, konstrueerinud mitmesuguseid seadmeid ja masinaid… Mind on huvitanud autoasjandus, foto- ja filmitehnika, raadio ja televisioon, aga kõike seda on juba lapsepõlvest saadik saatnud huvi kirjanduse, kirjutamise vastu. Olen kirjutanud novelle, humoreske, publitsistikat, kuuldemänge… Pensioniikka jõudes olen püüdnud leida endale väljundit romaanide kirjutamises, tänaseks on neist saanud viisteist raamatut. Lisaks olen koostanud mitmete ettevõtete ajalugu ja kirjutanud nende juubelialbumitele tekste”.
Tohvri Erik
Peeglikillud
Mõtteränd noorusmaile
Istun oma kirjutuslaua ääres, sõrmed klahvidel, millest igaüks kannab oma tähte või märki. Olen nõnda istunud lugematu arv kordi; aastakümneid tagasi oli mu ees kirjutusmasin, siis asendas selle arvuti ja seegi on minu laual juba kolmas. Ajad on muutunud. Kõik on muutunud. Ma olen kirjutanud igasuguseid tekste, publitsistikast romaanideni, kuid praegune saab olema isemoodi raamat ning ma ei tea, kuidas lugeja selle vastu võtab. Sellest ei pea saama romaan, vaid tegemist on järjekordse ja tõenäoliselt viimase matkaga noorusmaile, sinna, kuhu ma olen lugejaid kaudseid teid pidi korduvalt viinud; seekordne rännak peab aga tulema eriline, sest nendel lehekülgedel esinen ma esimest korda enda nime all. Mitmetes senistes romaanides olen peegeldanud enda ja minu lähedaste inimeste elu; need teosed moodustavad omaette põimiku, on nagu peeglikillud, mida ma selles raamatus nüüd püüan tervikuks siduda ja nendevahelisi seoseid avada; selleks, et mitte valelikuks jääda, kavatsen üles tunnistada, et mõnikord sundis fantaasialend elust võetud prototüüpidele külge pookima tegelikkusest erinevaid tegusid. Seega kavatsen praotada selles raamatus ka oma köögiust. Paljudel kohtumistel lugejatega on minu elu- ja käekäigu vastu huvi tuntud; väga sageli on küsitud ka minu inspiratsiooniallikate päritolu, ja küllap peaks sellelegi siit vastuse leidma.
Pean tunnistama, et see ei ole mul esimene katse oma memuaare kirja panna; esimest korda asusin mälestusi kirjutama pärast seda, kui olin kuuekümnenda eluaasta seljataha jätnud, sest leidsin selleks tööks praegugi kehtivaid põhjendusi.
Esiteks – ma olen elanud väga kireval, huvitaval ja raskel ajal. Esimene Eesti Vabariik, Nõukogude sõjaväebaasid, kommunistlik riigipööre, sõda, Saksa okupatsioon, jälle sõda, Nõukogude võim oma julmuste ja kummaliste moondumistega, imeline taasärkamisperiood ning lõpuks nagu fööniks tuhast tõusnud, aastakümneid lootusetuna taga igatsetud Eesti Vabariik.
Teiseks – ma tahaksin meenutada neid inimesi, kes on minu elukäiku mõjutanud ja kes ammugi Eestimaa mitmetel kalmistutel puhkavad. Ma tunnen endas kohustust rääkida sellest, millised nad olid ning milliseks kujunes nende saatus; olgu see raamat ühtlasi hilinenud vabanduseks, et oma noorusrumaluses ei osanud ma mitmete lähedaste inimeste panust enda kujunemisse vääriliselt hinnata.
Kolmandaks – arvan, et suudan omaaegsetest oludest ja inimestest anda vähemalt visandliku ülevaate ja see võiks olla üheks killukeseks sellest hiigelmosaiigist, mille nimeks on Eestimaa Ajalugu.
Ja neljandaks – märkamatult lähemale hiiliv seniilsus hoiatab, et sellega ei või väga kaua viivitada. Inimmälu on kummalise ehitusega, lapsepõlves läbielatu säilib seal palju kirkamana kui see, mis juhtus alles möödunud aastal…
Nii kirjutasin ma nüüd juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Nüüd võiksin sellele loetelule lisada veel viienda punkti – viimaste aastate jooksul on minuga toimunud see, millest ma kunagi ei oleks isegi unistada osanud: ma olen Eestimaa lihtsate lugejate hulgas kirjanikuna tuntuks saanud ja kuul