Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014
Ville Arike
Raamat on eesti korvpalli 1991-2015 perioodi käsitlev ja kokku võttev teos. Raamatus on intervjuud kõigi selle aja põhimeestega, treeneritega. Rohkelt on lisatud ka pildimaterjali ning raamatu lõpus eraldi osana statistika mängude ja resultatiivsemate meest kohta, mida isegi netiavarustest raske leida. Kirjutaja on Õhtulehe ajakirjanik Ville Arike. Kui pärast 1993-ndat tuli teist finaalturniirile jõudmist oodata kaheksa aastat, siis pärast seda kolmandat juba lausa neliteist aastat! Miks? Käesolevas raamatus ei meenuta sini-must-valge ajastu esimese, Liidu meistriks tulnud põlvkonna põhitegijad ja mõlema põlvkonna treenerid mitte ainult koondise paremaid ja magusamaid hetki, vaid ka analüüsivad, mis võinuks ja saaks meie korvpallis olla paremini, miks on Vana Maailma suurpidudel osalemiste vahele jäänud pikad „augud“. Nüüdseks on taasiseseisvunud Eesti riik 23-aastane. Lapsepõlv on läbi, meheiga käes. Tulemused ongi andnud vastuse, kui jätkusuutlik on meie oma korvpallisüsteem.
Sissejuhatus
Vana hea Kalevi spordihall on aastakümnete jooksul näinud palju. Naeru ja pisaraid, kirge ja käegalöömist. On omamoodi sümboolne, et just Kalevi hallis peetakse 1991. aastal NSV Liidu meistrivõistluste viimane mäng. Ja kas meistrikarika kalevlaste sõrmede vahelt kildudeks pudenemine peab omamoodi tähendama, et suurriigile lüüakse peatselt hingekella?
Igatahes vabaneb Eesti 20. augustil 1991 ja hakkab taas üles ehitama oma riiki. Uued ajad puudutavad kõiki eluvaldkondi. Mõistagi ka sporti, sealhulgas korvpalli. Algab sini-must-valge ajastu, ja kui otsime ajaloost tuge, teame, et olime enne sõda tulnud seda värvi lipu all kahel korral Euroopa meistrivõistlustel viiendaks.
Ka Liidu ajal olime ju teatud perioodidel nii kõvad, et oma meeskonnaga mängides rünnanuks „euroopakatel“ medalit. Impeeriumi viimane meistritiitel näitab, et ka kuuekümnendatel sündinud põlvkond pole korvpalli mänginud ilmaasjata.
Liidu meistrid saavad võimaluse teada, mitmendad ollakse Euroopas. Võib-olla isegi terves maailmas. 1992. aasta suvel osaleb Eesti Barcelona olümpiamängude valikturniiril, kust küll suurvõistlusele asja pole.
Aasta hiljem jääb Eesti esimesena (!) maailmameistrivõistluste ukse taha – kui sinna pääseks sama palju meeskondi kui tänapäeval, võtaks korvpalli suurpidu meid oma rüppe vastu! Ent Euroopa meistrivõistlustel saadav 6. koht on ometi võimas. Sest NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemisprotsessi tulemusena on tekkinud terve trobikond omaettegi tugevaid kossuriike.
1993. aasta EM-ile järgnev näitab, et niisama lihtsalt asjad ei käi. Uut lõppvõistlusele pääsemist tuleb meil oodata kaheksa pikka aastat. Sama põlvkond küll jätkab, kuid erinevatel põhjustel ei saada alati kokku tugevaimat koosseisu ja see tuletab meile meelde korüfeede „maksimaalselt 10−15 hea mängija teooria“. Kui Tiit Sokk, Kuusmaa ja Müürsepp korraga puudu, siis võta tänasest koondisest ära Sten-Timmu Sokk, Kangur ja Vene, ning tulemus on umbes sama.
Noor riik peab üles ehitama oma spordisüsteemi. Varasemast hoopis olulisemale kohale tõuseb rahateema, sest Moskvast enam seda va krabisevat ei tule. Tekivad klubid, paraku lõhutakse spordikoole. Treeneritel muutub leiva lauale saamine üha raskemaks, ka riik jätab selle elukutse esindajad maa ja taeva vahele.
Järgnevatel lehekülgedel jõuame tõdemuseni, et 1993. aastal on olemas kõik võimalused korvpallibuumi tekitamiseks, kuid soodsat tähtede seisu ei kasutata ära.
Kui pärast 1993. aastat tuleb teist finaalturniirile jõudmist oodata kaheksa, siis seejärel oma kolmandat korda juba lausa neliteist aastat! Miks? Käesolevas raamatus ei meenuta sini-must-valge ajastu esimese, Liidu meistriks tulnud põlvkonna põhitegijad ja mõlema põlvkonna treenerid pelgalt koondise paremaid ja magusamaid hetki, vaid ka analüüsivad, mis võinuks ja saaks meie ko