Armastus pilvedes
Barbara Cartland
Lord Frome kutsub maailma üht parimat sanskriti keele tundjat professor Barnard Wardelli Nepali muistseid käsikirju otsima. Enne reisi algust tabab professorit infarkt ja kuna nad vajavad arstide jaoks hädasti raha, läheb tema tütar Chandra isa asemel. Naistevihkajast lord Frome on maruvihane, kui Chandra Indias rongijaama saabub. Kartuses ilma jääda Nepali sisenemise loast, on lord sunnitud neiu kaasa võtma. Kuidas Chandra talub rasket retke üle mägede? Kui ebaharilikult põhjendab lord Frome tema sealviibimist? Kuidas Chandra satub hädaohtu? Kõik see on kirjas ääretult paeluvas ja dramaatilises romaanis.
Barbara Cartland
Armastus pilvedes
Autori märkus
Kui ma 1958. aastal Nepali külastasin ja lennukiga lendasin Katmandu õnnelikku orgu, oli kasutusel ohtlik ja raske maantee üle mägede Indiasse. Uus ja hõlpsam tee avati järgmisel aastal.
Ma kiindusin sellesse põnevasse, kaunisse väikesesse Eedeni aeda ja tema võluvatesse, naeratavatesse elanikesse, eriti gurkhadesse. Peatusin ühes vapustavas palees, mille oli lasknud ehitada võimuloleva peaministri suguvõsa, rääkisin “elava jumalannaga”, kelleks oli kuueaastane tüdruk ja külastasin Tiibeti munkasid, kes puhusid minu auks oma pikki vaskpasunaid.
Nepalis – maailma katusel – on võimatu mitte uskuda üleloomuliku olemasolusse, rohketesse legendidesse, mida sel maal jutustatakse, ja tajuda, et hingemattev Himaalaja mäestik varjab endas vaimseid saladusi, mida läänemaailm veel ei tunne.
Sir Brian Hodgson ja Nana Sahib on tegelikult elanud inimesed.
Esimene peatГјkk
1895
Külast tagasi tulles nägi Chandra välisukse ees tõlda ja lisas sammu.
Talle ei meeldinud, et isa juures käidi, kui teda kodus pole ja ta teadis, et isa ei soovi segajaid. Neiu mõtles, et see oli tema enda süü, sest kui ta poleks lobisema jäänud, oleks ta kakskümmend minutit varem koju jõudnud.
Talle meeldis külas käia, sest väikeste poodide omanikud, keda ta tundis lapsest saadik, olid alati valmis meenutama “endisi aegu” ja tema ema.
Pagaritöökoja proua Geary hüüatas alati Chandrat nähes: “Oh, seal te oletegi, preili Wardell! Ja te lähete iga päevaga aina rohkem oma ema moodi.”
“Miski ei teeks mulle suuremat heameelt,” vastas Chandra iga kord.
Siis hakkas proua Geary heietama, kui kaunis Chandra ema oli olnud, kui ta esimest korda siia saabus ja kuidas terve kГјla teda armastas.
See oli tГµsi, mГµtles Chandra, sest tema ema oli osanud endale kГµikjal sГµpru leida ja vГµib-olla kasutas ta seda eelist oma abikaasa iseloomuvigade silumiseks.
Professor Barnard Wardelli meelest oli inimesed tГјГјtud ja tema tahtis vaid oma raamatutes tuhnida.
Ta oli oma aja parim sanskriti keelte tundja. Kuninglik Aasia ühing võttis ta oma liikmeks, ta oli Kuningliku Ühingu liige ja ka Pariisi Société Asiatique hindas teda väga kõrgelt.
Kahjuks ei huvitanud tema teaduslikud raamatud Гјldsust, mistГµttu neid ei mГјГјdud ka kuigi palju.
Ta sai Bengali Aasia Ühingult väga väikest toetust, aga muul ajal pidi hakkama saama honoraridega, mida kirjastajad talle aeg-ajalt saatsid.
“Kas sa ei arva, isa,” oli Chandra talle kümneid kordi öelnud, “et sa võiksid kirjutada raamatu, mis huvitaks tavalisi inimesi, kes hea meelega loeksid idamaade ja kirjanduslike aarete kohta, mille olemasolust neil pole aimugi?”
“Ma ei kavatse tarkusepärleid sigade ette loopida!” vastas isa.
“Aga isa, me vajame raha ja ehkki ma kulutan seda väga vähe, ei suuda me elada õhust ja armastusest.”
Ta teadis, et isa ei kuula teda.
Isa mõte oli kandunud Tiibetisse budistlikku kloostrisse või Himaalaja jalamil asuvasse mungakloostrisse, kuhu iidsete aegade mõttetargad olid peitnud oma käsikirju, mida mitte keegi peale teadlaste ei osanud tõlkida.
Vahel, lugedes, kuidas mГµne romaani vГµi reisiraamatu mГјГјk ulatus tuhandete eksemplarideni, soovis Chandra, et isa oleks teistsugune.
Ent siis mГµtles ta uhkelt, et tema isa on ainulaadne ja ta ei tahaks mingil juhul, et isa muutuks.
Pideva rahapuudu