Loomadest, armastusega

Aleksei Turovski

„Kas rumalus on ainult inimestele omane või on võimalik ka selline asi nagu rumal loom? Inimene ütleb tihtipeale: „On ikka loll koer, on ikka tark kass.” Hm. Huvitav. Vaatame siis, milliseid loomi peab inimene targaks. Öökull on suisa tarkuse võrdkuju. Tarkadeks peetakse kotkaid, ronki ja kaarnaid. Varestest räägitakse, et nad on targad linnud. Inimese meelest on ka koer tark. Ja delfiin on igal juhul tark. Kas ahv on tark? Vähemalt suurte ahvide kohta arvab inimene tihtipeale, et ju nad ikka mingil määral on teistest loomadest targemad, sest nad on nii inimese moodi. Kanad – kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis suisa tola. Ja ka väga paljud teisedki sõralised ja kabjalised. Kuivõrd see kõik tõele vastab?“ Aleksei Turovski Armastatud autor, zooloog Aleksei Turovski esitab oma uues raamatus talle omase sarmiga taas suuri küsimusi: miks me kipume end loomadele vastandama, miks loomad käituvad, nagu nad käituvad, mida nad meist mõtlevad ja mida me saame ära teha, et targalt koos elada? Raamat on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal ja sisaldab autori enda võluvaid illustratsioone.

Sõna „tulevik” päästab eesti keelest valla musttuhat pääsukest.

Redit agricolis labor actus in orbem

„Aedniku töö tuleb ringiga taas vana kohta.”[1 - Publius Vergilius Maro, Georgica, II laul. Tõlkinud L. Anvelt. Rmt: Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1971, lk 282.] See Vergiliuse kaunis luulerida on alustuseks vägagi sobilik. Korrapärane ajas ringlemine, aastaaegade igavesti korduv taastulek tekitab kindlustunnet ja usaldust Sest see raamat, mu hea lugeja, on eelkõige usaldusest. Mis võib ühiskondlikule loomale olla tähtsam usaldusest oma grupi või – kui võtta ökoloogiliselt laiem vaatenurk – oma koosluse vastu?

Inimliigi unikaalsete omaduste seas on ilmselt suurim väärtus oskusel või võimel veeta jõudeaega; ühelgi teisel liigil sellist võimet ei ole. Jõudeaeg on inimese võimalus tegutseda, ilma et bioloogiliste põhitarvete rahuldamise mured teda takistaksid või segaksid. Ning on selge, et niisuguse võimaluse õigupoolest ainus garantii on see, et meie käitumise aluseks on ülimalt tugev usalduse- ja kindlusetunne.

Inimelu enim väärtustatud kategooriad on õnn, armastus ja vabadus. Jättes esialgu kõrvale kõige dialektilisema ja vastuolulisema – vabaduse –, julgen oletada, et ei armastus ega õnn ei saa eksisteerida usalduseta. Kas ma usaldan sõpra, last, vanemat, riiki, koera, hobust, kuldkalakest, ühes olen ma kindel: ma usaldan neid, keda armastan, kellega jagan kõike, mis mul on väärtuslikku… Kas ma ka armastan kõiki, keda usaldan, see on juba teine küsimus.

Aga teema juurde. Vergilius pidas silmas Antiik-Rooma keskset kuju – maainimest – ning tema tööelu, mis tõesti käis mööda ringi: külv, kasv, lõikus, künd, külv… See töö ei lõpe kunagi. Ent ükski reaalne ring ei ole teisega absoluutselt sarnane. Aeg ei peatu, selle algus ja lõpp on vägagi suhtelised mõisted siin ilmas, aeg ei ole kunagi üks ja seesama ja nii on ka kõik kordused erinevad. Ei ole kahte ühesugust elektroni universumis, ei ole ega ole kunagi olnud kahte ühesugust sekundit. Ega ole ka kõikide jaoks ühesugust tulevikku.

Kevad on kõige tormilisem lõik elu aastases ajaringluses, kõige suuremate väljakutsetega, kõige suuremate murede ja ohtudega periood. Järelikult on looduses just kevadet kõige huvitavam vaadelda, registreerida, uurida või lihtsalt jalutades nautida. Usun, et minu sõbrad välizooloogid seetõttu nii väga naudivadki suhtlemist looduses – kui mitte vahetult mõne loomaga, siis selle looma elupaiku tähistavate märkidega, milleks on jäljed, lõhnad, häälitsused. Vähemalt minu jaoks on suhtlemine ökosüsteemis leiduvate loomse elu märkidega, kas või kaudsetega, vaata et isegi mõnusam kui loomade endi uurimine. Kuigi loomi uurimata jätta muidugi ei saa ja seegi on väga meeldiv.

Mõnede loomarühmade uurimine pakub väga suurt huvi, kuid suurt armastust