Kodutute kГјla II: Sulasest sai peremees
Erik Tohvri
„Igaüks on peremees ja teda
austud-hinnatud me kodumaal…“
Niiviisi, kaugelt toodud sõnade ja viisiga lauldi Eestimaal punalippude all, kui võõras võim oli siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või oma maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.
Nagu ookean veetilgas, nii peegeldus ka Raudiku küla elus kõik see, mis toimus kogu Eestimaal. Kõikide eestlaste kirjutamata juhtsõnaks sai – kohanemine. Selleks, et edasi elada ja kestma jääda.
Tohvri Erik
Sulasest sai peremees
1
Гњks peremees vГµttis naise,
Гјks peremees vГµttis naise,
oi-oi-oi-oi, ilusa naise,
oi-oi-oi-oi, ilusa naise,
üks peremees võttis naise…
Kaunis kevadilm oli Raudiku koolilapsed vahetunnil õue meelitanud. Tüdrukud tegid ringmängu, nagu enamikus Eesti koolides oli juba läbi aastakümnete tavaks saanud, kuigi see tava viimasel ajal aina rohkem unarusse jääma kippus. Varem olid ka poisid olnud üsna agarad kaasa lööma, igas mänguringis pidi ju vähemalt kaks meessoo esindajat olema: algul peremees, kes lauljate ringis vastupäeva kõnnib ja endale kaasat valib, ja hiljem see, kes sulaseks võetakse. Aga poisid enam niisugusest tüdrukute leelotamisest ei hoolinud, hoidusid omaette, vanemad neist olid kadunud kuskile lauda või kuuri taha kodunt vanamehe tagant näpatud tubakast suitsu tegema. Nii sai nüüd hoopiski mõni hakkajam tüdruk peremeherolli, sest vaid harva õnnestus üksikuid nooremate klasside poisse mängu tõmmata.
Se’st sulasest sai peremees,
se’st sulasest sai peremees,
oi-oi, ilus peremees,
oi-oi, ilus peremees,
se’st sulasest sai peremees!
Kevad kandis aastanumbrit 1954 ja Eestimaal olid kõik senised sulased juba mitu aastat tagasi peremeheseisusesse saanud. Seda kuulutati selles tohutu suures töörahva riigis nii ajalehtedes kui ka raadio kaudu; kõik inimesed suurel kodumaal, milles peale Eesti oli tollal veel viisteist liiduvabariiki, pidid olema igatpidi võrdsed ja otse loomulikult ka võrdselt õnnelikud. Sellest, et maarahvas kogu riigis pidi ka võrdselt vaene olema, ei räägitud, aga vägisi pealesunnitud kolhoosikord oli Eesti maarahvale kõike muud kui õnne toonud. Nooremad inimesed, kel vähegi võimalik, olid linna põgenenud, külad pooltühjaks jäänud ning Raudiku koolipere, eriti nooremates klassides, lausa katastroofi ennustavalt vähenema hakanud. Eelmisel sügisel tuli esimesse klassi vaid kaheksa õpilast, aga neistki ühe vanemad kolisid enne aastavahetust mujale, ja nagu koolijuhataja Anton Aavik külanõukoguks muudetud vallamajast kuulis, polnud järgmisel kooliaastal enam niigi palju tulemas.
„Noortest inimestest on maale jäänud vaid need, kes mujal hakkama ei saa… Kogu kolhoosielugi püsib vaid vanade turjal, aga kaua need enam jaksavad! Maal on elu keeruliseks muutunud,” tunnistas nooruke külanõukogu esimees Valmar Lepassaar juhatajale otsesõnu. Lepassaar oli siinkandis uus mees, olevat kuuldavasti vabatahtlikult linnast maale kolhoosielu edendama tulnud; Sooranna kolhoosi esimeheks, nagu partei oli soovitanud, teda aga ei valitud. Võõras, pealegi veel alla kolmekümne linnamees ei äratanud kohalikes usaldust ja teda soovitanud parteitöötaja oli häbistatult minema sõitnud. Pooleldi määramise korras sai Valmar Lepassaarest hoopis külanõukogu esimees, milline töö temale kui endisele ajakirjanikule sobis kahtlemata paremini.
Aavik leidis, et see äsja ametisse pandud asjamees on palju asjalikum, kui ta kartnud oli, sugugi mitte niisugune pimesi partei hüüdlauseid tsiteeriv tegelane nagu tema eelkäija. Ilmselt naiivse hurraapatriotismi (või ikkagi karjerismi?) ajel linnast maale sööstnud Lepassaar oli tegelikkust tundma õppides oma sinisilmsusest suure tüki minetanud ja julges nüüd vähemalt omavahelises vestluses karmi tõde tunnistada. Aga kui Aavik oli jutu tasahaaval koolimaja remondi teemale