Arsti kirjad

Eha Pähn

Paljud inimesed kardavad oma probleemidega arsti juurde tulla ja loevad pigem hingeelu ja toimetuleku teemalist kirjandust. Käesolevas raamatus on pikaajalise kogemusega psühhiaatri Eha Pähni kirjad erinevas vanuses ja erinevate muredega abivajajatele. Kirju on kokku 15, neist üks iseendale. Teos ei paku probleemidele küll otseseid lahendusi, sest need on enamasti individuaalsed, autori lähenemisnurgaks on pigem inimeses hea ja arenemisvõimelise otsimine, temaga kaasaminek elu keerdkäikudes ja elurabast koos väljatulek. Kirjade vahele on pikitud ka autori mõtisklusi elulistel teemadel, armastusest, kannatusest ja eluväärtustest. Kirjastiil on kujundlik, võrdluspiltidega loodusest, kirjandusest, emotsionaalselt haarav, intiimne ja mõttejulge. Autori elulugu on varem avaldatud raamatus „Eesti rahva elulood”, 2. osa.

Eha Pähn

Arsti kirjad

uSelleks tuli julgust küpsetada, et Sulle kirjutamist alustada. Mitte sellepärast, et kirjutamine oleks võõras töö. Ei. Kirjutatud on väga palju – haiguslugusid.

Kui olin esimese päeva arstina tööl olnud, ammuammu, nägin kogu öö visiiti unes. Näod muudkui tulid ja tulid ja pidin nad selgeks õppima. Nägude ja lugude rida on saanud väga pikk, muist pole mälust leitavadki. Võimalik, et mu patsiendil on hea meel, kui ta on terve ja olen ta unustanud.

Miks siis julgust vaja on? Haigusloo kirjutamine läheb kiiruga ja vahel loetamatult. Pärast tolmub see arhiivis. Vahel on isegi hiired sealt pesamaterjali leidnud. Ei taha, et elu ise, mis on ometi olulisem, läheks loetamatult! Et poleks arugi saada, mis seal üldse oli. Kutsub kirjutama, sest varsti jätan oma ameti järgmistele.

Mu kõheduse põhjuseks on ehk see, et ma alustades ei tea, millega lõpetan. Mul ei ole oma elu kavaleht veel valmis – kaugel sellest. Aga seda saad Sa teada juba lugemise käigus.

Kõhklusi on tekitanud ka see, et tahan kirjutada hästi. See pole ju ette kindel, kas õnnestub. Püüan. Püüan selle nimel, et oleks kahju, kui jääks tegemata. Nagu on kurb vanaemal, kes ei saa lapselastele kinke teha. Tahame ju nende rõõmu näha. Tahan pakkuda rõõmu oma lugejale. Või ka äratundmisrõõmu? Kõigi muredega ei jõuta arstile. Muist põetakse endas ja vargsi ja siis on hea teada saada, et ka teisel on sama olnud.

Küpsetamise sõna tundub sobivat, sest elu ei pane meid klaaskappi varjule, vaid ennemini praeahju valmima. Oleks ka nagu klaasuks ees, aga kuum on, võib kõrvetada. Kes reguleerib temperatuuri? Kas saatus või ise ka? Kas hoida leiget profiili ja riskida jääda seest tainaseks?

Elust lahkub toorikuna,

kuigi kõmpind koorikuga…

Г•igem ikka kГјpseda.

Vanus on kirjutamisel suur eelis. Leiab mõtteseoseid aastakümnetegi tagant. Need võivad olla üllatavad. Tavaliselt elame lühemas ajajupis, mõtleme sündmustest, mis ühe aastanumbri sees. Näiteks praegu on 2009. Arstina patsienti küsitledes saab põigata kas või kaugesse lapsepõlve ja elulugu laotub laiali panoraamina. Kui kuulata iga päev abivajajate suust paljusid aastaid mahutavaid jutustusi, siis hakkad ise elama pikemas ajas, mitte ainult tänast trendi arvestades. On ülevaatlikum. Ja tulevadki need, vahel üllatavad, kauged seosed.

VГµib-olla on elukaarega nii nagu kГјГјnla, elukГјГјnla pГµlemisega. Kui kГјГјnal hakkab lГµpule jГµudma, siis kukub kaarjas taht pikali ja pГµlemiseks saab toitvat sulavaha korraga kahest otsast. Leek lahvatab kГµrgemale. VГµib tulla, ootamatultki, suurem selgus selles, mis oma elust arvata. Valgem mГµelda. Valgem kirjutada.

Tundub, et suurim julgus, ka kirjutamiseks, oli mul siis, kui vähki põdesin. Ka see oli ammu. Mõte oli selge ja kõik oluline oli ilmne. Väärtuste sõel polnud argitolmust umbes. Aga oht läks mööda ja tühisemad asjad hakkasid jälle nina kergitama.

See koht sissejuhatuses on mul kirjutatud varem, aga oh üllatust! Nüüd, kus kirjutamist jätkan, ongi teise vähi põdemine päevakorras. Järelikult ka uus julgus ja seekord peaks ometi laiskusest võitu saama.

Elu peab meid vahel sundima silmi ava