Kuidas minust sai jooksja
Alexandra Heminsley
Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata. Tema esimene katse ei lõppenud hästi. Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni. Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest. Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud. Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta. *** „Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!” Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad http://luiged.blogspot.com.ee/ https://www.facebook.com/ TrioToRio/ „See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.” Kertu Jukkum „Elujaatav, vabastav, lõbus.” Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor „See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.” ajalehe Daily Mail lugemissoovitus „Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.” Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com)
Alexandra Heminsley
Kuidas minust sai jooksja
Mu isale, kes Гµpetas mind jalga jala ette tГµstma
Mu vennale, kes on mind innustanud rohkem, kui ta aimatagi oskab
Ja Davidile, kes päikese mu ellu tõi
EessГµna
OLIN SIIS VEEL KOOLILAPS. Kord aastas tuli kehalise kasvatuse tunnis joosta kaks kilomeetrit. See õudust tekitav tunne ei unune mul kunagi. Tihti püüdsin selleks ajaks haigeks jääda, kasutades mistahes meetodit. Kui see ei õnnestunud, mõtlesin välja igasuguseid lugusid, vahel tegin koolist poppi. Sellega pikendasin kannatusi veelgi, sest aeg oli kuklas tiksumas ja veerandi lõpuks tuli see maailmatu pikk distants läbida. Viimaks, kui see vastik päev kätte jõudis, olin ma suuteline enamiku maast kõndima, rinnus pistmas, vere maitse suus, sest ma polnud lihtsalt jooksjaks sündinud.
Kasvasin üles teadmisega, et jooks ei ole minule. Sport ei ole minusugustele. Mitte et ma poleks soovinud saledat ja sportlikku keha, vastupidi, aga mulle polnud eeldusi antud. Mina polnud see väljavalitu ja nii naeris mu perekond isegi siis, kui ma pesugi välja väänata ei jõudnud. Kodutöödest jagati mulle kõige lihtsamad, kui üldse, sest nõrgad ju palju ei jõua. Uskusin sellesse täie veendumusega. Ma uskusin, et olen ja jään nõrgaks ning jooksmine ei ole minu ala.
On keeruline öelda, millal täpselt kõik muutus. Ilmselt oli see pikem protsess, kuid ühel hetkel rabas jooksu- innustus mu endaga rajale kaasa, andis tõuke esimesteks sammudeks ja enne kui arugi sain, olid kilomeetrid edukalt seljataga. Üsna kiiresti saavutasin elu parima vormi, enesekindlus kasvas, vaim sai kuidagi eriti selgeks. Hea enesetunne tekitas sõltuvust. Kes oleks võinud arvata? Või uskuda minusse? Tõtt-öelda ei olnud neid palju, kuid seda suurem tundus hoog sees olevat. Kiusatus olla võimeline ja suuta.
Raamat, mida käes hoiad, ei ole väljavalitust. See ei ole ju