Abielurikkumine
Paulo Coelho
Brasiilia kirjanik Paulo Coelho (snd 1947) on maailma üks menukamaid autoreid. Tema teoseid on tõlgitud 80 keelde ja neid on müüdud üle 165 miljoni eksemplari enam kui 170 riigis. Enne lõplikku pühendumist ilukirjandusele töötas ta aja- kirjanikuna. Ta on kirjutanud ka näidendeid ja laulusõnu Brasiilia muusikutele. Coelhole tõi rahvusvahelise kuulsuse romaan „Alkeemik”. Mitmed tema teisedki raamatud – „Palverännak”, „Veronika otsustab surra”, „Accra käsikiri” – on puudutanud inimeste südameid terves maailmas. Coelho on saanud arvukalt rahvusvahelisi kirjandusauhindu. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning on 2007. aastast ÜRO rahusaadik. Linda on kolmekümne ühe aastane ja tema elu näib kõigi silmis täiuslik: tal on armastav abikaasa, hästikasvatatud lapsed, töö prestiižikas ajalehes ja uhke eramu Genfis. Ometi ei suuda ta ühel hetkel enam õnnelikkust teeselda, kui märkab, et ei tunne tegelikult muud peale üha kasvava apaatia ja ükskõiksuse. Ühel päeval aga kohtub ta kooliaegse kallimaga. Jacobist on saanud mõjukas poliitik ning teda intervjueerides tärkab Lindas miski, mis on ammu unustusse vajunud: kirg. Linda teeb kõik endast oleneva, et võimatu armastus võimalikuks saaks. Et aga tõelist õnne leida, peab ta leidma tee iseenda sügavama sisemuseni.
Coelho Paulo
Abielurikkumine
Oo, Maarja, pärispatuta saadud, palveta meie eest,
kes me hГјГјame su poole.
Sõua sügavale kohale…
В В В В Luuka 5:4
Iga päev, kui olen silmad lahti teinud ja näinud seda, mida nimetatakse „uueks päevaks”, täidab mind terve hommiku soov need uuesti kinni panna ja voodisse jääda. Aga tõusta on vaja.
Mul on suurepärane mees, kes armastab mind kirglikult, kellele kuulub igati auväärne investeerimisfond ja kes figureerib igal aastal – ehkki vastumeelselt – ajakirja Bilan koostatavas Šveitsi kolmesaja rikkaima inimese edetabelis.
Mul on kolm poega, nemad on minu „elu mõte” (nagu ütlevad mu sõbrannad). Varahommikul annan neile süüa ja saadan nad kooli – see on meie kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel –, kus nad siis terve päeva õpivad, nii et mina saan tööd teha ja oma asju ajada. Pärast kooli vaatab nende järele filipiinlannast hoidja, kuni mina ja mu mees koju jõuame.
Mulle meeldib mu töö. Olen hinnatud ajakirjanik ja töötan populaarses ajalehes, mida leiab enam-vähem igalt meie kodulinna Genfi tänavanurgalt.
Kord aastas käime perega puhkusereisil, enamasti mõnes paradiislikus paigas, kus on imelised rannad, „eksootilised” linnad ja vaene rahvas, kelle taustal tunneme end veelgi rikkamana, privilegeeritumana, tänulikumana kõigi andide eest, millega elu meid on õnnistanud.
Ma ei ole end veel tutvustanudki. Meeldiv tutvuda, minu nimi on Linda. Ma olen kolmekümne ühe aastane, meeter seitsekümmend viis pikk, kaalun kuuskümmend kaheksa kilo ja kannan (tänu oma mehe piiritule heldusele) kõige ilusamaid rõivaid, mida raha eest osta saab. Meestes äratan ma iha ja naistes kadedust.
Ometi tean igal hommikul, kui silmad lahti teen ja näen seda ideaalmaailma, millest kõik unistavad ja mille üksnes vähesed suudavad endale välja võidelda, et seegi päev tuleb kohutav. Kuni selle aasta alguseni ei olnud ma mingeid küsimusi esitanud, olin lihtsalt oma elu elanud, ehkki vahetevahel haaras mind siiski süütunne, et olen saanud rohkem, kui väärin. Ühel ilusal päeval, kui valmistasin meile kõigile hommikusööki (mäletan, et kevad oli juba käes ja aias hakkasid lilled punga minema), küsisin endalt: „Kas nii see nüüd siis ongi?”
Ma poleks pidanud seda küsimust esitama. Aga süüdi oli selles hoopis üks kirjanik, keda olin eelmisel päeval intervjueerinud ning kes oli mulle ühel hetkel öelnud:
„Mul pole vähimatki tahtmist õnnelik olla. Ma eelistan elada kirglikult ja see on ohtlik, sest me ei tea ju iialgi, mis meid ees ootab.”
Ja siis ma mГµtlesin: vaeseke. Mitte iialgi e