Peegelmees
Justin Petrone
Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt. Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni? Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus? Kas oled oma või võõras? Mitu passi su lastel on? Miks peab säutsuma ja jagama? Mida teha, kui su lastel on igav? Kes on Leonid Blablaa-Brežnev? Kus sind kohata võib, kas Tinderis? Kuidas leida tasakaal nõiajookide ja magusahimu vahel? Mida öelda Arvo Pärdile? Mida vastata Fred Jüssile? Kas pahandada Jaan Tätte peale? …ja kämpimisest, kelgutamisest, suusatamisest, sörkimisest. Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada?… Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.
Justin Petrone
Peegelmees
Uus algus
Ma olen moodne mees. Vaimselt. Filosoofiliselt. Sotsiaalselt. Füüsiliselt. 35aastaselt – oleneb teie vaatenurgast – olen ma kas liiga vana või liiga noor. Hiljaaegu oli mul au pakkuda küüti Fred Jüssile. Fred astus meie autosse, peas ta kaubamärk-barett ja sõrmede vahel ümbrik. Käsitsi kirjutatud ümbrik! Selle sees käsitsi kirjutatud kiri, nagu ma kohe uudishimulikult välja uurisin. Niisiis: mister Fred, oma üheksanda aastakümne juures, on üks selliseid mehi, kellele saadetakse käsitsi kirjutatud mõtteid.
Kuuldavasti polevat Hollywoodi staaril Harrison Fordil (72) ei meiliaadressi ega mobiilinumbrit. Kui tahad mister Harrisoniga arutleda mõne filmistsenaariumi üle, pead talle kodunumbrile kõne võtma. Kui härra on parasjagu jalutamas, siis pole midagi parata, pead lihtsalt uuesti üritama, sest Harrison Fordi kodutelefonil pole ka automaatvastajat!
Oh, kuidas ma kadestan neid inimesi, kes ei pea veetma oma päevi valguskaablites ringi kohmitsedes. Minust nooremad ei saagi vist aru, miks ma ohkan. „Internet on osa minu ajust,“ ütles mulle ükspäev üks teismeeas tüdruk. Ja mäletan, mismoodi möödunud aastal võttis meie New Yorgi firmas üks noor neiu üle sotsiaalmeedia töökoha. Esimesel koosolekul teatas ta, et meie kõik – teadusajakirjanikud – peame hakkama Twitteris säutsuma. „Jajah!“ naersime, sest pidasime seda naljaks. Aga neiul oli tõsi taga. Seni kuni meie põlvkond üritab leida arvutis õiget auku, kust USB-kaabel sisse sutsata, on tema põlvkond juba viis ringi ümber planeedi surfanud.
Nii kisub see moodne maailm oma nõudmistega mind ribadeks. Ja see pole raske mitte ainult mu vaimule, mis on väsinud ekraanivahtimisest, vaid see on halb ka hingele. Spirituaalsest maailmast kuuleb praegu vähe. Mina isiklikult olen hingelises plaanis täielik pudru ja kapsad. Mu varast maailmavaadet vormis peamiselt katoliiklus, hiljem olen maiustanud palakestega ka mitmelt muult laualt. Ma nopin kõikjalt ja segan kokku oma isikliku kokteili: törtsuke budismi, natuke katoliiklust, loksutada läbi taoismiga, peale piserdada pisut protestantismi. Kokku tuleb üks õige hõrk segu.
Need kaks asja – moodsa meele stress ja moodsa vaimu vaakum – teevad haiget mu kehale. Minu isiklik keha on juba tükk aega õige väsinud. Olen sealt välja pigistanud umbes tuhat lehekülge raamatuid ja tuhandete kaupa artikleid. Minust on saanud kirjutusmasin: idee sisse, sõnad välja. Aga kus see masin töötab? Ikka tagumikku pidi tooli küljes kinni. Ma olen enamiku oma ärkveloleku ajast tooli nühkinud. Kooli läksin ma aastal 1985, ülikooli lõpetasin 2002, misjärel sisenesin reporteri- ja kirjanikutöösse. Olen umbes 30 aastat enamiku päevi istudes veetnud. Kohutav!
Aga seda peetakse enesestmõistetavaks. On normaalne, et ma istun oma toolil ja kummardun ekraani kohale. Kui stress liiga suureks läheb, siis manustan kofeiini, šokolaadi ja mõned koogikesed. Kui on ikka kuidagi kurb olla, võib proovida antidepressante, algatuseks 150 milligrammi, kui väheks jääb, saab tõsta doosi 300 milligrammi peale, kuni retseptorid stabiliseeruvad.