Vait olla ja edasi teenida

Mihkel Rammo

„Vait olla ja edasi teenida” on tempoka arenguga lugu noorte meeste ajateenistusest Eesti Kaitseväes. Humoorika stiiliga on autor püüdnud edasi anda sõjaväeelu argipäeva, mis kohati areneb lausa absurdini. Peategelane Mike, ülekaaluline egoistist Vilde, tülinorija Kanter, karm, kuid pehme südamega mehemürakas Tölp, range leitnant Pilberg ja paljud paljud teised tegelased püüavad ennast selles karmis maailmas maksma panna. Olles astunud ajateenistusse, kogevad loo tegelased, et tegu ei olegi kohaga, kus õppused, kord ja distsipliin käsikäes käivad. Sekka tuleb ka napsutamist, hüppes käimist ja kauneid naisi. Paraku ei puudu siit ka tõsised mured ja kurvad sündmused.

Mihkel Rammo

Vait olla ja edasi teenida

I

Noored

Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alusel ja korras

В В В В PГµhiseaduse X peatГјki 124 paragrahv

Hommik täis üllatusi

Äratuskell näitas seitsmendat hommikutundi. Mike magas veel sügavalt ja nägi unes vist midagi head, sest tema näol oli rahulik, veidi muigav ilme. Läbi avatud akna tulvas tuppa värsket kevadõhku ja väljast, akna all kasvavast pirnipuust, kostis linnulaulu. Hall kass, kes oli poisi jalgade peale kerra tõmbunud ja seal viimased kolm tundi maganud, sirutas ennast nüüd täies pikkuses välja ning haigutas. Siis ajas ta end püsti, tõmbas käpaga üle näo, hüppas põrandale ja lipsas läbi poikvel ukse toast välja. Laual hakkas helisema äratuskell, lõhestades toas valitseva vaikuse. Kell helises pikalt, kuid Mike ei liigutanud, ainult ta nägu muutus veidi tõsisemaks. Paari minuti pärast kellahelin vaibus. Oleks kellal mõistus olnud, siis oleks ta kõvasti pead murdnud selle üle, miks teda üldse õhtuti järjekindlalt helisema sätitakse, kui hommikul niikuinii keegi tema tirinat ei kuule.

Mike virgus alles üheksa paiku. Ta avas silmad, kobas käega laualt kella, tõstis selle silme ette ja jäi numbrilauda põrnitsema. „Ssa kuramuse kurat,” pobises poiss, asetas kella tagasi lauale, viskas teki pealt ja hakkas rutakalt riietuma. Kaks esimest tundi – matemaatika – olid maha magatud, nüüd pidi ta kiirustama, et jõuda vähemalt kolmandassegi, kirjandustundi.

„Pean ennast kokku võtma,” mõtles Mike sokke otsides. „Mitte mingit sissemagamist enam. Lõpueksamid lähenevad. Niigi kolm aastat head keskkoolielu nauditud ja lohetatud. Vaja pisutki lihvida oma kasinaid teadmisi. Eksamitulemused võivad vägagi mõjutada tulevikku.” Taoline igati arukas olukorra analüüs ei teinud aga kadunud garderoobiesemete leidmist sugugi lihtsamaks. „Kuhu need sokid said?” pobises Mike ja kummardus voodi alla vaatama. „Käes! Krrrtt, kus teine on?” Ta sikutas ühe soki jalga ja tatsas koridori. Sealt ta teist sokki ei leidnud. Jäi veel külalistetuba. Seal, diivanijala juures, vedeleski mingi lössis nutsak. „Muidugi kass!” taipas Mike. Kassil oli nimelt loll komme sokke maja peale laiali tassida. Sellel rajakal oli veel teisigi kassidele mitteomaseid harjumusi, kuid sokkide koera kombel äravedamine oli Mike’i arvates üks ebameeldivamaid.

Nüüd sikutas poiss ka teise soki jalga ja peagi olid asjad riietumisega ühel pool. Järgmiseks tuli kusagilt leida paar pastakat ja plokk paberit. Neid uskus ta olevat kirjutuslaua sahtlis, kuid sealt leidis ta hoopis pooliku küpsisepaki ja tühja koolapudeli. Mike ei hakanud pikalt juurdlema, kuidas need sinna said, sest vennaga kahekesi elades juhtus nende kodus sageli seletamatuid asju. Eks kasski kasvas kahe poissmehe kõrval isemoodi.

„Pagan, kus ometi?” Mike jõudis järeldusele, et kui ta paberit hakkab otsima, siis pole lootustki õigeks ajaks tundi jõuda.

„Peab kelleltki laenama,” mõtles poiss ja haaras laualt pastakad ning suundus kööki, et midagi hamba alla otsida. Koridoripeegli ees silus ta kätega oma lokki kiskuvat pruuni juuksepahmakat, pani peente metallraamidega prillid ette ja laskis peoga üle sileda lõua, justkui lootes, et habe üleöö kasvama on hakanud.

KГјlmkapis