Г„ra vГµetud

Reelika Lootus

„Ära võetud” on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015” esikoha ilukirjanduse žanris. Angelika on noor naine, kes leiab end ühel päeval tühjast majast. Teadvusele tulles mõistab ta, et ta ei mäleta, kes ta on ja et ta ei tea, mida temaga tehtud on. Füüsiliselt nõrgana ja psüühiliselt haprana alustab ta eneseleidmise teekonda, mis on täis painajalikke flashback’e, hirmu ja ebakindlust. Naabermajas elava Oliveri abiga hakkab ta kild killu haaval avastama, mis viimase paari aasta jooksul – temalt ära võetud aastate jooksul – toimunud on. „Olen kindel, et hullumeelselt lahedal lapsepõlvel koos oma kahe venna ja sõpradega siin Kuusalu metsade ja niitude vahel on oma osa minu romaanide sünniloos. Võid vahel leida mind imelikest kohtadest katsetamas uusi teooriaid või esitamas võõrastele mõttetuna tunduvaid küsimusi. Ajal, mil ma parasjagu klaviatuuri ei togi, tegelen enamasti spordiga, loen raamatuid, laulan ja reisin. Viimased Ghana-reisid said tõukeks ka mu esimese raamatu „Jälitatav” (2015) sünnile.” „Ma usun, et Reelika Lootuse nime kuuleme kunagi ka rahvusvahelises raamatumaailmas. Ta on noor ambitsioonikas naine, kellel on olemas anne, julgus ja tahe areneda. Lisaks valdab ta suurepäraselt oskust panna oma kirjutatud ridade vahele see salapärane „miski”, mis ei lase raamatut käest panna, enne kui lugu läbi.” – Tiina Ristimets –

Reelika Lootus

Г„ra vГµetud

1

Ma tunnen, kuidas kananahk üle mu keha võimust võtab. See on peaaegu valus, kui karvanääpsud ennast ükshaaval püsti ajavad, alustades kukla tagant ja seejärel peatumatult kätel, jalgadel, üle kogu keha.

Mu silmad on valusad. Jätan need suletuks ja proovin oma parema käe nimetissõrmega kompida pinda käe all, suunates seejärel teised sõrmed ettevaatlikult sama tegema.

Ma ei tea, kus ma olen. Pinnas mu all on kõva ja ma tunnen häirivalt tuima valu sellel lebades.

Okei, ma pole voodis. Millegipärast on mul tunne, nagu ma peaks olema voodis. Nagu ma oleks seni veetnud enamuse aja voodis.

Ma olen põrandal, pikali jahedal laudpõrandal ja ma ei julge endiselt veel silmi avada. Need on valusad, ja mul on hirm, sest ma ei taju läbi suletud laugude mitte mingisugust valgust. Ometi on mul tunne, et ma peaks seda nägema.

Ma ei liiguta. Ma aiman oma keha asendit, aiman, kuidas see laudpõrandal lebab, justkui oleks sinna kukkunud, väsimusest, suutmata rohkem edasi minna. Sõrmed, mis endiselt kombivad millimeetrihaaval pinnast mu ümber, on nüüd juba näo lähedusse jõudnud. Mu vasak põsk on tugevalt surutud vastu põrandat ja ma tunnen igat pulseerivat tukset oma oimul, need kanduvad edasi üle mu keha. Kui ma suudaks nüüd veidi keskenduda, siis võiksin tõenäoliselt jälgida mõne väikese vereliblekese liikumist oma soontes. Ent mul on tunne, et ma ei tohiks nende teekonda jälgida. Isegi siis, kui see rahustaks mind, kui see aitaks pekslevalt südamelt mõtted mujale suunata.

Hääl mu peas käsib mul silmad avada. See on pingutus. Kuigi ma ei näe ikkagi midagi, on mul tunne, et need on nüüd avatud.

Ettevaatlikult ajan ennast pimeduses istuli, tundes, kuidas mu puusanahk valusalt põranda ja keharaskuse vahele jääb. Ma tahaks niuksatada nagu haavatud loom, ent ma ei suuda oma kuivanud suud lahti rebida ja ainus, mis sealt välja tuleb, on summutatud piiksatus, mis lõikab valusalt läbi mu häälepaelte.

Õudusega üritan ma meenutada midagigi. Midagigi, mis tõi mind siia – ja midagigi, mis sundis mind häälepaelad valusaks … röökima?

Ent mu peas võimutseb tühjus ja teadmatus. Vaid oimukohtadel valjult tukslev pulss kumiseb. Justkui irvitades mu üle. Justkui tuletades meelde – ma ju ütlesin sulle, et nii juhtub.

Ma tahaks olukorda kuidagi mõista, aga mulle tundub, et ma ei ole pädev seda tegema. Seesama häiriv hääl mu peas korrutab, et ma pole piisavalt tark sed