Vanglas

Mihhail Hodorkovski

Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui „kadunud“ inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte „kadunud“ ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes. Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne. Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult välja, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest.

EESSГ•NA

vГµi Kuidas ma tahtsin kirjutada oma muljetest klassikalise muusika kontserdilt?

Mitu korda vanglas, hiljem vangilaagris, siis jälle vanglas, siis jälle vangilaagris, oleksin tahtnud klassikalist muusikat kuulata kontserdil. Enne polnud ma kuidagi selleni jõudnud, mingi hullunult sahmiv elu oli. Veel oleks väga tahtnud hoopis muus õhkkonnas lugeda ja loetut arutada, aga sel ajal asendas vestluskaaslast tihti paberileht. Nüüd aga pole üldse soovi kirjutada minu sellest, vanglasisesest elust.

Kuid järjekindel toimetaja palus kirjutada eessõna minu praegustest elutingimustest nii erinevates oludes loodud raamatule.

Ülesanne pole kerge, sest, lugedes viimase, rohkem kui kümne vanglas veedetud aasta jooksul kirjutatut, elan tahes-tahtmata üha uuesti läbi seda elu, mis tollal tundus jäävat igaveseks selliseks.

2003. aasta 25. oktoobril, minu arreteerimise päeval, ei tulnud mulle pähegi, et meeldejäänud üksikasjad, isegi väikesed ja igapäevased, võivad veel kedagi huvitada. Elasin üle? Las siis olla. Lisaks sellele olen ma sügavalt tehnokraatliku ja üldse mitte humanitaarse meelelaadiga inimesena alati suhtunud lugemisse kui mingisse kohustuslikku vajaliku informatsiooni saamise viisi või sunniviisilisse mõtteprotsessi ergutajasse. Isegi nüüd võin, käsi südamel, iseendale tunnistada: no mis kirjanik ma olen?

Kas ma mäletan enda arreteerimist detailides? Pigem ei kui jah. Õigemini mäletan ma end mõtlemas hoopis muust kui see, mida kirjeldatakse kõikides neis suurepärastes raamatutes, mida meile koolis lugeda antakse.

Mäletan, et ei olnud tigedust omaenda põikpäisuse pärast. Põikpäisustki justkui ei olnud. Peataolek ja ebamäärasuse tunne ei ole mulle üldse omased.

Mõtlesin vanematest, naisest, lastest. Püüdsin mõista, mis ja kuidas juhtub ettevõttega. Täiesti kindlasti mõtlesin sellest, et mind võidakse üle kuulata psühhotroopseid aineid kasutades nagu minu kolleeg Pitšuginit– sokutavad midagi toidu sisse ja filmivad. Seetõttu püüdsin alguses mitte süüa ning väga ettevaatlikult juua, kuigi hirmu ei olnud, see on kindel…

On kummaline valida arvutis sõnade moodustamiseks tähti, vaatamata harjumusele kirjutada hooti paberilehtedele.

Tihti on küsitud ja küsitakse veelgi, kui mitu korda päevas, nädalas, kuus või aastas oli mul võimalus kasutada internetti, arvutit ning muid tehnilise progressi hüvesid. Vastan: rohkem kui kümne aasta jooksul mul sellist võimalust ei olnud! Mõned kaasaegsed opositsiooniliidrid isegi imestasid meie kirjavahetuses minu informeerituse üle, uskumata seda, et olen kongis arvuti ja internetita. Imestasid täpselt selle ajani, mil ise kümme päeva aresti said – sellest piisas arusaamiseks täielikult…

See, mida lugeja praegu käes hoiab, on katse näidata maailma, mis on kättesaamatult mõistmatu enamikule tavalistest inimestest, minevikumaailma, mis ühtede jaoks mugav ja teiste jaoks ebamugav, mis eksisteerib minu riigis kõrvuti kaasajaga, nagu ei olekski tehnilist progressi ja tsivilisatsiooni saavutusi.