Nullpunkt
Margus Karu
Populaarse menuraamatu filmikujundusega uustrükk. Probleemsest kodust ja halvast koolist pärit Johannesel õnnestub end ühte Tallinna eliitkooli sisse rääkida, kuid avastab peagi, et klassikaaslased on ta jõuliselt heidikustaatusse taandanud. Kui Johannese elupüramiidi kolm peamist tahku – kodu, sõbrad ja kool – kokku vajuvad, mõistab ta, et on jõudnud nullpunkti. Nii töötab ta välja skeemi, kuidas saavutada populaarsus ja aktsept, ning hakkab seda mineviku survest ja oleviku löökidest hoolimata jõuliselt rakendama. Margus Karu esikromaan „Nullpunkt” tõusis kohe ilmumise järel 2010. aasta kevadel müügiedetabelite tippu ning juba samal sügisel arvati see soovitusliku koolikirjanduse nimekirja, kust praeguseks on jõudnud põhikooli kirjandusõpikutessegi. 2010. aasta lõpus pälvis romaan Betti Alveri nimelise kirjandusauhinna. „Nullpunkti” ainetel valmis 2011. aastal lavastus Rakvere teatris ning 2014. aasta lõpus linastub filmistuudio Allfilm ja Eesti Rahvusringhäälingu koostööna mängufilm ja kuueosaline telesari. Sarja režissöör on Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson ning Johannest kehastab Märt Pius.
Margus Karu
Nullpunkt
Tänud: Kaupo Karelson, Kati Kilk, Johannes Naan, Anneli Lepp, Helen Tootsi, Marek Tiido, Mart Raun, Lauri Vanamölder, Jim Ashilevi, Anna Stepanova, Helen Tammeleht, Maarja Pärsim, Sass Henno, Kairi Vihman, Kristi Heinla.
Autor
Kairile
Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha seda. Ma ei taha. Ma ei taha seda hetke. Ma ei taha seda nädalat. Ma ei taha seda tuba. Ma ei taha seda peret. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda elu. Ma ei taha seda. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. Ma tahan kõike uut. See ei ole minu elu. See ei ole minu elu. See ei ole minu. See ei ole minu elu. Ma tahan koju. Ma tahan koju ära. Ma tahan koju. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Ma tahan ära. Jalgadel on külm. Kuidas ma siia jõudsin? Miks ma siin olen? Varbad on lume sees. Mida ma teen? Mida ma teen? Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei taha hüpata. Ma ei taha tagasi minna. Ma ei tea, mida ma teen. Ma ei tea, mida ma teen. Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Kas ma hüppan? Hüppan. Hüppan. Ma ei tea. Hüppan! Ei. Ma ei taha. Ma ei taha. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ma ei taha midagi. Ronin rõduäärelt alla. Panen ukse kinni. Panen teksased jalga. Panen kampsuni selga. Tõmban kirjutuslaua ukse eest ära. Hoian linki ülal. Ema logistab ust. Hoian kinni. Ma olen tugevam. Tõmban ukse lahti. Lükkan ema pikali. Haaran esikust ketsid. Jooksen uksest välja. Jooksen trepist alla. Jooksen paljajalu läbi lume. Majade vahele. Jooksen. Nüüd on korras. Tänaseks. Panen ketsid jalga. Lähen bussipeatusesse. Kõik saab korda.
-17
Kulunud teksased, miniseelikud, punased velvetid, rippuvad nöörid, kõlisevad ketid, kirjud märgid, punased, täpilised, kollased, ruudulised, pruunid… Siin ei ole ju kellelgi musta värvi pükse jalas! Nägin kurja vaeva, et endale vähegi kantavaid ja vanematele taskukohaseid musti teksaseid osta, sest Popova käskis mul need täna jalga panna. Kui Popova muidugi on üldse ta päris nimi, sest selle mustade pükste kandmise kombe kohta ta küll tõtt ei rääkinud. Ajasin endale hommikul oma kesisest valikust vist kõige poosema ja ühtlasi ka kõige kallima T-särgi selga – tegu on soliidse, musta värvi ja kerge helgiga ümber keha hoidva särgiga, mis näeks üpriski kaunis välja, kui mul oleks näiteks rinnalihaseid või üldse mingeid lihaseid, aga kogu mu muskulatuur hävis selle poole aastaga, mis ma Roostal karjamaade vahel lebotasin ja mäletsevaid lehmi passisin. Ostsime T-särgi mu põhikooli lõpupeoks ja kuna olen tänaseks päevaks umbes seitse kilo raskem, ning seda mitte lihasmassi tõttu, siis on see hakanud mu semitreenitud keha külge kaunis tihkelt liibuma ja mul on aina raskem end veenda, et olen tegelikult siiski kena poiss. Tegelikult vist ju olen.
Noored siin näevad igati noobl