Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas
Gunnar Press
Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”
Gunnar Press
Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas
Г•nnelik inimene ja tema Oma Lugu
Jalgrattur Aavo Pikkuus on olümpiavõitja ja maailmameister, ent eesti rahva südamed vallutas ta Rahutuuriga. Viie aasta kaks mai-nädalat kihutas Pikkuus maailma amatööride paremikuga mööda Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksa DV teid. Viimsel kui õhtul istusid suured ja väikesed spordisõbrad, ka lihtsad koduperenaised hingevärinal raadio ette, et kuulata uudistesaate lõpus tuurisõnumeid. Igavaid teateid ei tulnud iial. Pikkuus võis võita või kaotada, aga ta võitles alati, ta ei läbinud ühtegi vahe- ega etapifinišit tühja puhkava pilguga.
1977 täitus suur unistus, kui eesti mees võitles kollase liidrisärgi selga esimese etapiga ja kaitses seda Rahutuuri lõpuni.
* * *
See oli valus võit. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Hotellitoas lõid kaaslased Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela, tugeva lindiga riputasid nad tema jala õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla.
Aga ta tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass peidetud ähvardava võitlejapilgu taha. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada.
* * *
Pikkuus on õnnelik inimene. Vaesest setu perest pärit poiss sattus joonelt karmi maailma, mida ta vajas ja kus teda vajati.
“Teadsin esimesest rattatreeningust alates, et olen oma koha elus kätte leidnud. Vaimustusin. Juba ratas ise oli suur asi, sadulas olin vaba mees! Aga mulle usaldati võidusõiduratas, seda poleks ema-isa eales jaksanud osta!
Mulle meeldis kõik! Grupisõit ja eraldistart, rasked treeningud ja pikad reisid, vastastest mahajäämine ja järeletulemine, laskumine ja mäkkeminek, kukkumine ja kukutamine, vahe- ja lõpuspurdid, võit ja kaotus, rahva rõkkamine ja treeneri kriitika! See oli minu elu, kus ettemääratust polnud rohkem kui enesest viimaрse võtmine.”
* * *
“Rahutuurid sobisid, sest mul oli jõudu ja vastupidavust. Sõitsin hästi eraldistardist, mis pani tuuridel suuri vahesid paika. Mäkketõusul olid paljud minust üle, aga seal püüdsin, hambad ristis, tuules vastu pidada. Kui vahe sisse tuli, tegin selle laskumistel, eriti märja ilmaga, kiiresti tasa. Finiši- ja vahespurdid polnud laita, sain ka staadionifinišites hakkama.”
* * *
Velotuur on võistlus, kus iga üksikisik peab suutma allutada end meeskonna huvidele. Võis ju kurja vanduda, nagu Pikkuus seda tihti ka tegi, ent Nõukogude Liidu maanteeratturite peatreeneri Viktor Kapitonovi korraldusi ja tuuri kirjutamata reegleid tuli täita.
Kevadel 2000 pidas koos Pikkuusiga olümpiavõitjaks tulnud valgevenelane Vladimir Kaminski 50. sünnipäeva. Seal avaldas peatreener Pikkuusile ühe ammuse saladuse. Pikkuus meenutab: “Istusime Kapitonoviga laua otsas lähestikku ja lõime aeg-ajalt kokku. Siis Kapitonov