Alkeemik
Paulo Coelho
Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan „Alkeemik“ on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.
Paulo Coelho
Alkeemik
EESSГ•NA
Tahaksin mõne sõnaga rääkida sümbolistlikust raamatust „Alkeemik”, mis erineb ilukirjanduse valdkonda mittekuuluvast „Maagi päevikust”.
Ma olen õppinud alkeemiat üksteist aastat. Paljas mõte metallide kullaks muutmisest või igavese nooruse eliksiiri avastamisest oli liiga võluv selleks, et võlukunstis algajale märkamatuks jääda. Tunnistan, et igavese nooruse eliksiir ahvatles mind rohkem: enne, kui ma olin mõistnud ja tunnetanud Jumala kohalolekut, tundus mõte, et ühel päeval kõik kaob, väga trööstitu. Ja kuuldes vedelikust, mille võimuses oli minu olemasolu paljude aastate võrra pikendada, otsustasin pühendada oma keha ja vaimu selle valmistamisele.
Seitsmekümnendate algus oli suurte sotsiaalsete muudatuste aeg ning tõsiselt võetavaid materjale alkeemia vallas polnud. Alustasin nii, nagu üks raamatu kangelastestki: ostsin oma rahanatukese eest vajalikud raamatud ja kulutasin suure osa päevast keerulise sümboolika õppimisele. Otsisin Rio de Janeirost üles paar inimest, kes olid end pühendanud Meistritööle, kuid nad polnud nõus mind vastu võtma. Tutvusin veel paljude teistega, kes väitsid end olevat alkeemikud, neil olid oma laboratooriumid ja nad lubasid mulle õpetada Meistritöö saladusi – seda tõeliste varanduste eest. Praegu ma mõistan, et sellest, mida nad mulle õpetasid, ei saanud nad ise tuhkagi aru.
Vaatamata minu täielikule pühendumisele oli tulemus null. Ei juhtunud midagi, mida alkeemia käsiraamatud oma keerulises keeles lubasid. See oli üks lõputu sümbolite, draakonite, lõvide, päikeste, kuude ja merkuuriumide rida ning mul oli kogu aeg tunne, et liigun valel teel, sest sümbolistlikust keelest võib igal hetkel valesti aru saada. 1973. aastal, olles edusammude puudumise tõttu lootuse kaotanud, sain hakkama äärmiselt vastutustundetu teoga. Sel ajal oli mul leping Mato Grosso osariigi haridusosakonnaga – andsin huvilistele teatritunde ning otsustasin oma õpilasi kasutada teatrikursusel, mille teemaks oli Smaragdtahvel. Selline suhtumine koos paari rännakuga maagia soistele aladele lasi mul järgmisel aastal iseenda nahal proovida vanasõna „Omad vitsad peksavad”. Sest üritus kukkus täielikult läbi.
Järgmised kuus aastat olin skeptiline kõige suhtes, mis puudutas müstikat. Selles vaimses pagenduses õppisin ma palju olulist: et me nõustume millegagi alles siis, kui oleme seda kõigepealt südamepõhjas eitanud, et oma saatuse eest ei maksa põgeneda ja et Jumala käsi on lõputult helde, vaatamata Tema karmusele.
1981. aastal sain kokku RAM-i ja oma õpetajaga, kes juhatas mind tagasi teele, mis oli minu jaoks seatud. Ja sel ajal, kui ta mulle oma teadmisi jagas, hakkasin omal käel jälle alkeemiat uurima. Ühel õhtul, kui me pärast kurnavat telepaatiaseanssi juttu ajasime, küsisin ma, miks alkeemikute keel on nii segane ja keeruline.
„On olemas kolme tüüpi alkeemikuid,” ütles mu õpetaja. „Esimesed on need, kes räägivad segaselt sellepärast, et nad ei tea, mida nad räägivad; siis need, kes teavad küll, mida nad räägivad, aga väljenduvad ikkagi segaselt, sest nad teavad, et alkeemia keel on südame, mitte mõistuse keel.”
„Ja kolmandad?” küsisin.
„Kolmandad on need, kes pole alkeemi