Spioon

Paulo Coelho

Paulo Coelho räägib oma uues romaanis loo Mata Hari salapärasest elust. Mata Hari oli tantsija, kes ei peljanud alasti lavale astuda, paljude rikaste ja mõjukate meeste armuke ja julge teenäitaja, kes oli üle 20. sajandi alguse provintslikust piiratusest, teenides sellega ära Pariisi suurilmadaamide kadeduse ja viha. Paulo Coelho esitab Mata Hari loo läbi tema viimase kirja, mille peategelane kirjutab Pariisi Saint-Lazare’i vanglas, kus ta viibib kahtlustatuna spionaažis. See kiri on otsekui testament, mille adressaadiks on Mata Hari tütar, kellele ema tahab selgitada, miks ta otsustas omal ajal kodust lahkuda ja elule iseseisva naisena vastu astuda, kuni ta oma Champs-Elyseel asuvas hotellitoas 1917. aastal arreteeriti. Paulo Coelho romaan loob sellest ajaloo ühest mõistatuslikust naisest elava pildi ning näitab, et ka kõige kõrgemad puud kasvavad vaid väikesest seemnest, nagu õpetas tulevasele tantsijannale tema ema.

Paulo Coelho

Spioon

„Sest see on nii: kui sa oma vastasega lähed ülema ette, püüa siis temaga asi lahendada teel, et ta sind ei veaks kohtuniku ette ja kohtunik ei annaks sind kohtuteenri kätte ja kohtuteener ei heidaks sind vangi.

Ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi leptoni.”

    Luuka 12, 58–59

PROLOOG

PARIIS, 15. OKTOOBER 1917 – ANTON FISHERMAN JA HENRY WALES, INTERNATIONAL NEWS SERVICE

Pisut enne kella viit hommikul jõudis kaheksateistkümnemeheline (peamiselt Prantsuse sõjaväelastest koosnev) salk Pariisis asuva Saint-Lazare’i naistevangla kolmandale korrusele. Valvur, kes kandis lampide süütamiseks tõrvikut, juhatas nad kambri nr 12 ette.

Kambrite eest hoolitsemine oli tehtud nunnade ülesandeks. Õde Léonide avas ukse ja palus kõigil väljas oodata, läks ise sisse, krapsas tiku vastu seina põlema ja süütas kongis lambi. Seejärel kutsus ta ühe õdedest endale appi.

Õrnalt ja ettevaatlikult pani õde Léonide käe ümber magava naise, kes kuidagi ärgata ei tahtnud – just nagu ei pakuks ümberringi toimuv talle suuremat huvi. Kui ta lõpuks silmad lahti tegi, nägi ta õdede ütluse järgi välja nii, nagu oleks ärganud rahulikust unest. Ta säilitas rahu ka siis, kui sai teada, et vabariigi president oli tema mõne päeva eest esitatud armuandmispalve tagasi lükanud. Võimatu oli öelda, kas lähenev lõpp tegi ta nukraks või mõjus see talle hoopis kergendusena.

Õde Léonide’i märguande peale sisenes kongi isa Arbaux koos kapten Bouchardoni ja advokaat Édouard Clunet’ga. Viimasele andis vang pika hüvastijätukirja, mida oli kirjutanud terve nädala, ja kaks halli ümbrikku ajaleheväljalõigetega.

Ta tõmbas jalga mustad siidsukad – mis tundus niisuguses olukorras groteskne – ja siidlipsukestega kaunistatud säärsaapad ning tõusis voodilt, võttes voodipeatsis seisvast nagist maani ulatuva nahkmantli, mille varrukad ja krae olid kaunistatud mingi muu, ilmselt rebasenahaga. Ta tõmbas selle koheva siidkimono peale, millega oli maganud.

Tema mustad juuksed olid sassis; ta suges neid hoolikalt, sättis need kuklale kinni. Lõpuks pani ta pähe viltkübara ja kinnitas selle lõua alt siidpaelaga, et tuul seda kaasa ei viiks, kui ta jõuab sellesse lagedasse paika, kuhu ta pidi viidama.

Ta kummardus aegamisi ja võttis musta nahkkindapaari. Seejärel pöördus ta ükskõiksel ilmel saabunute poole ja ütles rahuliku häälega:

„Ma olen valmis.”

Nad väljusid Saint-Lazare’i vanglast ja suundusid auto poole, mis neid juba töötava mootoriga ootas, et viia nad paika, kus mahalaskmiskomando oli koha sisse võtnud.

Auto kihutas kiirusepiiranguid eirates läbi uinuva linna ning suundus Vincennes’i kasarmu poole, kus oli varemalt olnud fort, kuni sakslased selle 1870. aastal hävitasid.

Kahekümne minuti pärast auto peatus ja seltskond astus välja. Mata Hari väljus autost viimasena.

SГµdurid olid juba hukkamiseks Гјles rivistunud. Mahalaskmiskomandosse k