A. Kirjad

Mihkel Nummert

Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab? Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming. Contributors: 1

Mihkel Nummert

A Kirjad

A.В Kirjad

Parun von B tütred Annelise ja Carolina olid jõudnud õitsvasse neiuikka. Üha tihedamini võeti neid kaasa linna ja külaskäikudele mõnda naabermõisa, üha rohkem osalesid nad N mõisa igapäevatöödes ja aitasid emal külalisi võõrustada, aga nad käisid ka mõisavalitseja Knaupfiga kaasas põllutöid üle vaatamas ja metsavaldusi inspekteerimas – vana von B, kellele saatus ei olnud poegi kinkinud, tahtis, et tütred saaksid mõisamajapidamisest põhjaliku arusaamise ja tema enda aastakümnetega omandatud tarkused ei läheks kaotsi, vaid maavalduste eest kantaks hästi hoolt ka pärast paruni surma. Paruness Lydia von B, kes pidas praktiliste igapäevaküsimustega tegelemist pigem labaseks, maalähedase hingega meestele sobivaks tegevuseks, oli otsustanud parunile ses küsimuses mitte vastu vaielda, vaid hoopis vaikselt hoolt kanda, et tüdrukud saaksid ka korraliku vaimuhariduse, mis oli tema silmis noorele daamile esmatähtis.

Maalikunstnik Joachim Mecklenbergile, keda vana parun oma mõisas juba aastaid – osalt proua Lydia soovil, osalt metseenikuulsuse nimel – kostil pidas, tähendas see senisest veelgi rohkem jõudeaega, sest preilidel jäi kunstitundideks üha vähem aega ja muudes mõisaelu toimingutes osalemist ei oodanud temalt enam ammu keegi. Teda peeti kinniseks ja melanhoolse vaimulaadiga vanapoisiks, kunagi oli ta nimi olnud tuntud ka väljaspool Liivimaa piire, tema maale leidus mitmeski Euroopa ja Peterburi auväärses kogus ja ükski detailsem kunstiajalugu ei saanud teda mainimata jätta. Kuigi nüüdseks oli tema loominguline kõrgaeg kahtlemata minevikku jäänud, suhtus selle maanurga aadelkond temasse üldiselt lugupidamisega ja tundis koguni uhkust, et too kunagine suurilmakunstnik, tähtsates õukondades liikunud mees elab nende keskel.

Mecklenberg, kes oli omal ajal olnud kirglik reisija, rännanud jalgsi läbi kogu Saksamaa, Šveitsi ja Itaalia, armastas nüüdki igal võimalusel oma päevinäinud nahksed matkasaapad jalga tõmmata ja kadus siis mõisast pikkadeks tundideks, nii et ei jõudnud mõnikord õhtusöögikski tagasi. Mõisarahvas oli sellega harjunud ega pannud sääraseid ekstravagantsusi kunstnikule pahaks. Vahel pakkusid Annelise ja Caroline või keegi muu end Mecklenbergile seltsiks, siis piirduti tavaliselt lühema jalutuskäiguga mõne lähikonna järve äärde või mööda naabruses asuvaid künkaid, kust avanesid maalilised vaated N mõisa põldudele ja silmapiirini laiuvatele laantele. Kuna Mecklenberg oli kinnise loomuga mees ega armastanud palju rääkida, möödusid need käigud enamjaolt vaikides või otsitud teemadel pingutatult vesteldes ja muutusid asjaosalistele kiiresti igavaks. Vahel harva aga juhtus, et kunstnikul oli jututuju, ja siis võis ta teisi naljakate ja koguni õpetlike lugudega lõbustada.

Omapead võttis Mecklenberg ette hoopis pikemaid retki mööda kihelkonna tolmuseid maanteid ja varjurikkaid metsaradu, ei kartnud suvel soos sumbata ega talvel üle lumiste lagendike rühkida. Küll nähti teda mõne üksiku puu juures seismas või kivi peal jalgu puhkamas