Esimene aasta

Mari Järve

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Viiruse leviku tõkestamiseks suletakse linnad karantiini. Kümme inimest, kes on eri põhjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Iseenda, üksteise ja rüüstajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon äkitselt kokku kukub?

Mari Järve

Esimene aasta

Ma tänan inimesi, kelleta poleks seda raamatut praegusel kujul olemas:

ema, kes hoidis mind kahe jalaga maa peal nagu alati;

venda, kellele ma helistasin suvalistel hetkedel, et esitada rumalaid küsimusi mobiilivõrkude ja kaitseväe kohta;

Kristit ja Liinat, kes aitasid mul asju teise pilguga näha, kumbki oma eriomasel moel;

Innat, kes oskas Nastja teksti täpselt õigeid vigu teha;

toimetaja Birk Rohelendu, kes soovitas parandusi, mille peale ma poleks ise ilmaski tulnud, ja päästis mu paljudest piinlikest kahe silma vahele jätmistest;

ning Martinat, kes leiab mu volditud paberist linnud alati uМ€les, isegi kui ma olen need autoistme alla Г¤ra kaotanud, ja kelleta ma vГµib-olla uМ€ldse ei kirjutaks.

I

4.В JUUNI 2013, KELL 7.22, DELHI, INDIA

KГµik maailma lennujaamad on Гјhesugused.

Isikupäratud, ebamugavad, närvilised, lõputute julgestusteadaannetega.

Kiireim reisimisviis tähendab allumist süsteemile, mis muudab inimese pakiks, sundides teda läbima paranoilist kontrolli ning liigutades teda ajal ja viisil, mille üle tal endal puudub igasugune võim.

Vastutasuks on näod. Lennujaamas võib kohata põnevat kollektsiooni nägudest, sadu versioone reisiärevusest, mis hõljub pidevalt selles konditsioneeritud õhus.

Tööasjus sageli reisivale Argentiina antropoloogile Maru Ferreirole meeldis lennujaamades nägusid vaadata. Sel juunikuu varahommikul oli ta Delhis, teel tagasi Saksamaale, kus ta õppis järeldoktorantuuris.

Kell oli juba piisavalt palju, et suur lennujaam kihaks elust. Maru nägi päikesest põlenud valgeid turiste, ülikondades ärireisijaid, kahe väikese ringijooksva lapsega hädas olevat hindu ema, ilusa pearätiga moslemi naist. Ta ei teadnud isegi täpselt, miks jäi talle meelde ühe noore tõmmunahalise mehe hõredate vuntsidega nägu. Mehe laubal läikis higi ja tema silmad olid ebaloomulikult pärani, aga mitte see ei tõmmanud tähelepanu. Marule tundus, et mehes on midagi kummalist, ja teda häiris, et ta ei suuda täpselt tabada, mis see on.

Mittemidagiütlevat kotti mehe käes ei pannud Maru tähelegi.

*

18.В JUUNI 2013, KELL 11.05, TALLINN, EESTI

Notaribüroo akende taga laius Tallinna kesklinna viimaste aastatega püüdlikult suurlinlikuks muudetud panoraam. Tema vaatas küll hoopis pisikeste pilvelõhkujate tagust taevast, kus rullusid ilusad vihmapilved. Klaasi taga oli maailm nagu tummfilm. Tema peas hakkas mängima selle filmi muusika ja tal oli kahju, et ta seda praegu kirja panna ei saa.

“Niisiis, seitsmendal aprillil kahe tuhande kolmeteistkümnendal aastal on surnud Tiiu Võsa. Testamenti teile teadaolevalt ei ole. Teie, Greta Võsa, Tiiu Võsa tütar, ei soovi pärandist loobuda…”

Suurte lillakassiniste pilvede taustal liikus paar väikest valget tupsu. Eemal mere kohal sadas vihma. Muusika paisus…

Nüüd, mil Greta polnud suhetest emaga enam oodanud muud kui vaikivat relvarahu, oli üks külma sõja vaenupooltest äkitselt surnud. Ta ei osanud sellele kuidagi reageerida. See oli šokkide kevad: järjekordne, nüüd vist lõplik lahkuminek poiss-sõbrast, ema surm, ülikooli lõpetamine. Maailm muutus, pind tema jalge all libises nagu lahtine liiv. Ema surm oli sellest kõigest omamoodi vist isegi lihtsaim, ei nõudnud mingeid edasisi otsuseid ja pakkus materiaalset tuge korteri näol, mida ta parajasti pärima hakkas. See viimane oli tõtt-öelda nagu taeva kingitus äsjasele tudengile, kes seisis edasilükkamatu vajaduse ees endale töö ja elukoht lei