Päikese pime külg

Bert Liives

Noor eesti teadlane Frank naaseb üle pikkade aastate tudengiaja Tartusse, lootes eest leida kunagise elu. Kuid miski pole enam päris endine. Kas siinne kergelt nihkes reaalsus ongi enam reaalne või on see ulme, meelepete või soovunelm? Käesolev romaan on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Bert Liives

Päikese pime külg

I

PГ„IKESE PIME KГњLG

Ja nüüd ma näen unes juba üsna mitmendat ööd, kuidas poen maapõue peitu meteoriidisaju eest. Ja enne ma jooksen – nii kiiresti kui ei kunagi ilmsi surun end läbi õhu – ning tunnen oma paremal põsel ja kõrval survet, kuumust. Taevas pulbitseb üks ilmatu suur tulekera ja hiljem, kui uuesti mullasest urust välja ronin, ütleb ta: „Näe, siin sõid enne meie kanad, nüüd on siin asfalt, aga maja, maja on täiesti alles. Nüüd elavad siin võõrad, koos meiega.” Aga maja on alles ja enne kui midagi mõtlen, kallistan ta põlvi ja piilun nende tagant meie maja nagu väike laps. Tõesti, see on alles, keset vihmast asfaltvälja. Sees elavad aga võõrad.

„Kas sulle ei tundu naljakas, kuidas mõni inimene oskab ainult mõnekümne minutiga terve oma eluloo ära rääkida?” Seda öeldes vanaproua naerab ja nämmutab naljakalt sõnade vahel. Ta meenutab mulle multikategelast. „Jah, aga eks ta oli harjutanud ka,” vastan. Proua hakkab selle peale veelgi rohkem naerma. Huvitav, keda mina talle meenutan? „Kas sa šokolaadi tahad, poja?” Ta ulatab mulle lahtise karbi. „Lapselapsed panid mulle terve hulga kaasa, nad teavad, et ma olen suur maiasmokk.” Šveitsi šokolaadikommide ilusa karbi paber krõbiseb mu käe all, kui teda tänan ning tunnen, kuidas lennuki tasane sumin üritab õrnalt mu ajulaineid alfast teetasse lülitada.

Kujutlen pilguga keset taevast hõljudes ja poolunes tiksudes Marsi tulevast kolooniat, mida Bernard mulle õhtul enne lahkumist elavalt kirjeldas. Ta rääkis Marsi päevast, gravitatsioonist ja radiatsioonist, ent kui ma päris aus olen, siis jäi mulle Bernardi tuhmuvate sõnade taustal meelde mõlkuma vaid see, kuidas Valles Marinerise põhja uuristatud käikudes kasvavad madalates maaalustes tunnelites päevavalguslampide all salatid ja tomatid, kitsastes koridorides on hämar valgus, et energiat säästa, ja generaatorite tasase hubina taustal oodatakse vastust. Signaal Maale saadeti äsja välja ja järgneb nelikümmend neli minutit vaikust paigas, mis on nii kaugel, et Maa näib taevas vaid tillukese täpina.

Tallinna tuled pilguvad pärast tükki maad pimedust ja sellele eelnenud loojangus säravat Euroopat otse mu jalge all nagu miniatuurne tähekaart. Ehmatanud stjuardess jookseb minuni – selle lennu ajal on ta juba kolmandat korda mu eksistentsi täielikult unustanud –, raputab mind õlast, kuigi olen juba üleval, kinnitab mu turvavöö ja käsib klapid peast võtta. „Flew into Heathrow yesterday …” Kuuletun ja kujutlen veel sumisevas poolunes, kuidas istun keset tühja Tallinna taevast ainuüksi oma tooliga, täiesti ühe koha peal paigal, vastu igasuguseid füüsikaseadusi õhus rippudes, kuni keegi mind märkab ja ma hakkan kukkuma, kukkuma, kukkuma, nagu ekvaatori külge ja väljapoole maakera geostatsionaarset orbiiti maailmakõiksusse kinnitatud kosmoselifti pidi alla libisedes.

J’ai volér loin de toi, loin d’un fantasie.Olen tagasi Maal, tere tulemast.

Ülemiste paistab läbi akna niiske ja jahe. Kõik väljuvad, jään viimasena pardale, et istme alla kukkunud salli välja õngitseda. See vana räbal on Miriami kootud ja pea iga kord, kui sellega Pariisis mõnda kallimasse poodi sisenesin, vaatasid müüjad mind kerge üleoleva lõbustatusega, mina aga punastasin ja lükkasin lõua sügavamale krae vahele. Viimasel kahel korral tutvustati mulle allahinnatud talvekollektsiooni ja mäletan vist igavesti müüja kaastundlikku nägu, kui ta küsis, kui kaua aega meie lahkuminekust siis ka on. Tühjad tõprad need prantslased. Miriami sall jäi alles, põhimõtteliselt, ja pä