Miraculum

Ketlin Priilinn

Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.

Ketlin Priilinn

Miraculum

1

Mäletan nii hästi päeva, mil nägin oma ema viimast korda elavana. See oli peaaegu täpselt kaks kuud tagasi, ühel kõrvetavalt kuumal ja lämbel pühapäeval juuni alguses. Britt-Marii seitsmendal sünnipäeval.

Näen vaimusilmas uskumatult täpselt kõiki detaile. Hallikast pehkinud puidust krägisevat aiaväravat ja ammugi niitmist vajava muru sees aelevat vana kassi, kes mind nähes ennast püsti ajab ja küüru ähvardavalt selga tõmbab. Maja kõrval kasvava madala kase oksi, mis kuuma suvise tuule käes tasakesi liiguvad. Mööda õue laiali pillutatud mänguasju ja trepile kahte ritta laotud õllepudeleid. Uks avaneb, väike tume peanupp piilub välja ja kaob kohe. „Mimmi tuli!” kuulen peenikest häält rõõmsalt hüüdmas. Selleks ajaks, kui trepini jõuan, kistakse uks uuesti pärani ning kaks pisikest kogu viskuvad hämmastava jõuga mu embusesse. „Rahu nüüd, lömastate lilled ära,” püüan pööraseid veidike ohjeldada. „Lähme sisse!”

Jõuame kööki ja ma tunnen, kuidas iiveldus hakkab peale tükkima. Siin valitseb põrgukuumus, aknad on suletud ja kõik kohad kärbseid täis. Õhus hõljuv hõng on hingemattev segu praetud vorstist, sibulast, higist ja alkoholist.

Kusagil majasügavuses mängib televiisor, muidu näib aga kõik olevat vaikne. „Kus siis emme ja teised on?” pärin tüdrukutelt. Mõtlen, et ilmselt on nad jälle omapead jäetud. Ma ei imestaks sugugi …

„Emme magab, Robert läks rattaga sõitma ja Lisandra on poes, pidi jäätist tooma ja sinki, et saaks võileiba teha,” seletab Marissabel õhinaga. Olen oma kahte noorimat õde vaadates ikka mõelnud, kuidas saab üks nelja-aastane olla nii palju asjalikum ja terasem kui seitsmene. Pikkade heledate juustega haldjataoline Britt-Marii räägib vähe ja harva, ta elab alati justkui omas maailmas. Kusagil minus on alati pesitsenud kahtlus, et temaga ei ole kõik päris korras, ja asjaolusid arvestades poleks see üldse mingi ime. Muidugi võin ma aga eksida. Võib-olla on sellel lapsel lihtsalt niimoodi kergem kõigega toime tulla.

Mu pea käib ringi. Tõmban laua alt ühe tabureti ja potsatan sellele istuma, hoidudes toetamast küünarnukke määrdunud ja kleepuva vakstuga kaetud lauale, kus kärbsed maiustavad hunnikusse laotud hommikusööginõude kallal. Õnnitlen tagasihoidlikku sünnipäevalast, ulatan talle kolm erepunast gerberat ja õngitsen oma kotist välja kolm kingipakki – ühe väikese ja kaks suuremat. Tean, et ega ta eriti midagi sellest enamat ei saa, seepärast olen kinkidega vaeva näinud. Ühes pakis on Barbie-nukk koos muljetavaldava garderoobiga, teises heleroosa karvane käekott laste meigiasjadega, kolmandas aga suur komplekt viltpliiatseid ning printsessiteemaline värviraamat. Kõik asjad, mida Britt-Marii jumaldab, nii et olen üsna kindel oma õigetes valikutes. Mul on õigus, tüdruku