Ausammas

Avo Kull

Rublaaja lõpu segaduses juhtus kummalisi asju. Olukorras, kus miski ei olnud kindel, valuutakursid käisid ettearvamatuid radu, pangandus oli lapsekingades ja mingisugusest majandusest ei saanud rääkidagi, võis leidlik inimene väikese õnne toetusel väga kiiresti rikkaks saada. Aga mis siis, kui see inimene oli parandamatu unistaja ning õnne asemele astus kellegi teise eksitus? Siis hakati väikelinna ehitama rahvusvahelise haardega filmistuudiot ja endale nii-öelda eluajal ausammast püstitama.

Avo Kull

Ausammas

I

VAIKUSEHETK KESTIS VAID VIIVU. INIMESTE OOTUSÄREVAD PILGUD pöördusid lumivalges univormis dirigendile, kelle kuldtressidega kaunistatud käsi kerkis korraks rahva kohale, ja kohe kõlas riigihümni esimene akord. Jutujupid vakatasid, seljad tõmbusid sirgu, pead nõksatasid püsti ja rahutud käed seisatasid külgedel. Paarsada inimest seisis poolkaares ümber väikelinna keskväljaku ja vaatas uudishimulikult selle keskele kerkinud massiivset moodustist, mis oli esialgu veel kaetud valge palakaga. See inimfiguuri järgiv valge lina hilissuvise roheluse taustal tundus kuidagi kentsakas, sest kõik teadsid, kelle mälestusmärgi avamise puhuks pikalt ja põhjalikult valmistunud linnavalitsus oma kodanikud väljakule kokku kutsus.

Sel päeval pidi väikelinnas sündima midagi erakordset ja enneolematut. Mitte kunagi varem polnud selle asula mitme tuhande pealise kogukonna seas keegi sedavõrd silma paistnud ega eristunud, et teda oleks ausamba vääriliseks peetud, kuid nüüd oli see juhtunud ja sellest tähtsündmusest tahtis igaüks osa saada. Linna ainukese suurmehe mälestusmärgi avamisele ruttasid kõik, kel vähegi mahti, südameis põksumas alateadlik ootus, et ehk langeb pisut aupaistet ka nendele, kes vaikse vaimustusevärinaga ausamba avamise pühalikul hetkel selle ümber kogunenud.

Rahvast vooris aina juurde, inimesed astusid rutakalt mööda platsiäärseid hädapäraselt asfalditud tänavaid ja peatusid avaral väljakul, kus peagi hakkas kitsaks jääma. Pühapäevariietes inimesed seisid, vaatasid ja ootasid, millal ometi kord see segav palakas eemaldatakse ja lastakse suurmehe pronksbüstil rahva peale alla vaadata. Esialgu sellega veel ei kiirustatud. Pasunakoor pigistas läikivatest torudest viimased vääksuvad helid, suure trummi jõuline lõpulöök pani kuulajad korraks võpatama ja jälle venis ootusärevus nüüdseks vist juba poole tuhande pealise inimsumma kohal.

Suursündmusele sobivalt musta ülikonda riietunud linnapea astus tähthetkele väärilise väljapeetult aeglase sammuga monumendi ette, tõusis mõne sammu selle betoonastmetel, kuni jäi piisavalt kõrgele kohale seisma, ja libistas rahuloleva pilgu üle kokkutulnud rahvahulga. Siis tõstis ta käe ja mitmehäälne sumin linnaväljakul vaibus kui lõigatult.

„Armas rahvas!” Pühalik-tõsine paatos võimendus massiivsetes kõlarites, kaikus mitmekordse kajana pargipuude ladvus, kust langes alla paigale tardunud linlaste peale. „Tänasel tähtsal päeval me pühitseme avara hingega inimese ja tõelise suurmehe mälestust. Me tõstame pjedestaalile persooni, kelle mõtted, tahe ja otsusekindlus meie linna arengule kord hoogu andsid ja selle uuele tasandile tõstsid. Täna avaldame austust erksa meelega õilishingele kes ehitas, lõi visalt väärtusi ja kelle suurim eesmärk oli alati meie linnarahva heaolu edendada. Tänutundega mõtleme mehele, kes rasketel aegadel ennast säästmata tegi meie linna heaks nii palju. Jäägu tema pronksbüst meenutama visa võitlejahinge, tugevat tahet ja südameheadust, mida me kõik tänuga mäletama jääme.”

Mürisev aplaus kiitis kõnelejat. Linnapea võttis prillid ninalt, voltis paberi kõne tekstiga neljaks ja pani põuetaskusse. Sellega sünkroonis kerkis dirigendi taktikepp ja kuldselt kiiskavad trompetid puhusid kõmiseva trummipõrina saatel kuus takti „Hümnist suurele linnale”. Järgneva vaikuse katkestas mitmehäälne laul, mis paisus pärast mõõdukat sissejuhatust valjemaks ja täitis põlispuude aluse üleva hardusega. See