Mahajätjad

Helga NГµu

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri "hinge" ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu "Mahajätjad" psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Helga NГµu

Mahajätjad

Esimene osa RAISAKULLID

KГµrb

Päikese hiigelkera vallutab maa.

Kõik näib siin suurem, taevalaotus ja maa. Valgus on tugevam, värvid ja lõhnad eredamad, hoopis teistsugused kui kodumaal. Väike Eesti on väiksem ja kaugemal kui kunagi varem.

Kiirgav taevakeha kerkib aeglaselt üle horisondi, algul ainult kitsa eredalt hiilgava servana, siis kasvava, järjest tulisema kettana. Mõne minutiga murravad kiired läbi maastiku ja kuldavad oma ääretu ilu ja säraga iga tühise kõrre ja kuivanud oksarao. See võiks olla muinasjutt. Muinasjutud on ilusad, aga karmid ja halastamatud. Lapsed eksivad metsa ja ei leia enam teed koju. Eemal kütab kuri nõid ahju, et neid lõunasöögiks praadida. Loodus ei ole kuri, küll aga karm ja halastamatu ja päike praeb samuti oma lapsi.

Kõrgel õhus tiirlevad raisakullid, kohmakad ja aplad raipesööjad, laiade tiibade ja pika suletu või ainult udusulgedega kaetud kaelaga. Oma terava pilguga uurivad nad igat täpikest maapinnal, takseerivad, hindavad, ootavad: kellel on veel elu sees ja keda ootab peatselt surm. Teise surm tähendab nendele elu. Öö jooksul on nad konutanud akaatsiapuude varjus maapinnal. Kuna neil pole oma raske kehaga kerge lennata, sirutavad nad tiibu alles siis, kui päike on juba jõudnud õhku soojendada. Siis kasutavad nad lendamiseks tõusvaid õhuvoole ja võivad nende abil liuelda tundide viisi üle pruuniks kõrbenud maa.

Raisakullid on juba hommikust saadik jälginud kahte inimkogu, kes aeglaselt ja nähtava vaevaga kõrbenud rohumaastikul edasi komberdavad. Raipesööjad muidu liikuvaid isendeid ei jälita, aga seekord haistavad nad peatset söömaaega ja ei lase saaki silmist. Juhtub küll, et nad jahivad ka väiksemaid elusloomi, roomajaid ja kaldale jäänud kalu, aga elusate inimeste kallale nad harilikult ei kipu. Selle asemel tiirlevad nad kannatlikult ja äraootavalt ja nende vaist ütleb neile, et ei tarvitse enam kaua oodata.

Iga uus päev on ainult nendele, kes on kõrbe oludega kohanenud, teistel ärgu olgu siia asja. Loomad teavad, kust toitu ja vett otsida, väike valge ämblik kaevab ennast liiva sisse maa alla, kus on jahedam. Taimedest suudavad kõrbekuivas kasvada ainult need liigid, mis oskavad endale kavalusega vett varuda. Väiksed sibulataolised Lithops’id ehk „elavad kivid”, mida silm algul ei tabagi või peab ümarateks kivideks, peidavad endid samuti kuumuse eest maa alla, jättes fotosünteesi tarbeks maapinnale ainult „akna”. Hiiglane baobab ehk ahvileivapuu, Aafrika ürgelanike bušmanite nimetusega „puu, mis kasvab juured ülespidi”, kogub vihmaajal vett oma määratu jämedasse tüvesse ja hoiab seda seal tagavaraks halvemateks ja kuivemateks aegadeks.

Ka bušmanid ise, basarwa’d ehk san-rahvas, oskavad kõrbes vett leida. Nad otsivad ja kaevavad üles taime, mille juur sisaldab hea kogumiku vett. Nii on neil keset kõrbekuivust nagu maa alla peidetud salajased veehoidlad. Valge inimese silm aga neid salakaevusid ei taba, sest maapinnal pole neist näha muud kui kuivanud oksaraod. Kuiv, kuiv…

Raisakullid tiirlevad edasi oma igaveses toiduotsimises. Neile on tähtis nii pea kui võimalik värske korjuse juurde jõuda, enne kui teised on paremad palad nahka pistnud.

Inimkogud maa peal on kaks valget meest, Гјks va