Назад к книге «Me veel näeme» [Helen Eelrand]

Me veel näeme

Helen Eelrand

Seitsmeaastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus. „Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha.

Helen Eelrand

Me veel näeme

„Lauren! Kuuled ka või?!”

Isa ilme mГµjub Г¤hvardavalt, kui ta mu Гµlast kinni haarab ja mind ukse poole tГµukab. Г•nneks on jope paks, nii et haiget ma ei saa.

„Kohe autosse! KOHE!”

Akna taga on heledamaks tõmbunud. See on uus asi pärast pikka talve, nii olen kogemata unustanud end välja vahtima, ehkki tean, et hommikud on kiired ja närvilised, alati.

„Mul on vaja … oota … ma unustasin …” püüan olukorda päästa.

„Mind ei huvita, mis sul vaja on! Mida sa koperdad? Ammu oli aeg asjad kokku panna!”

„Hiljaks jääme ju,” sekkub ema lepitavalt, kuid enda arvates siiski rangust säilitades. „No kuidas sa õhtul ei teadnud, mis sul vaja kaasa on võtta? Kas sa ÜHTKI ASJA ei saa ilma minuta tehtud?”

Ta haarab mu ranitsa ja marsib kontsaklõbinal koridori. Järgnen talle värisevi käsi jopelukku kinni pusides, üritades samal ajal nina alt tatti pühkida. Karmeni käevõrud! Ta saab kindlasti vihaseks, kui ma neid talle tagasi ei vii, nagu reedel kokku leppisime.Autosse pugedes aimab mu süda juba teist pahandust lühikese hommikupooliku jooksul.

Niimoodi halvaendeliselt algab siis see nädal, ent kui on valida mu äkkvihahoogudega isa ja tujuka klassiõe pahandamise vahel, valin raske südamega viimase. Tema vähemalt ei sakuta.

„Sa oled vastik laps!” teatab isa auto süütelukus võtit keerates resoluutselt ja võtab kiirustades paigalt.

Olen seda märkust kuulnud nii palju kordi, et ei usu enam. Kui ma oleksin vastik laps, ei võtaks ta mind kaissu, kui laupäevahommikul tema ja ema vahele ronin, ega paluks, et teeksin talle pai või massaaži. Ega ju? Ta ei viiks mind jalgrattamatkale, kus me kahekesi metsa all lõket teeme ja tahmakartuleid küpsetame, ega tuleks minuga kinno „Lumivalgukese” multikat vaatama. Kahtlustan nimelt, et see viimane ei huvita teda tegelikult üldse. Siis, kui ilmad soojemaks lähevad – see juhtub vist päris varsti, praegu on juba aprill –, võtame mõlemad jalgrattad, sõidame mere äärde ujuma ja ema ohkab, et lõpuks ometi on tal võimalik meist natuke rahu saada.

Isa paha tuju tuleb lihtsalt üle elada. See ei kesta tavaliselt kuigi kaua. Lihtsalt vahel ei tule mulle kohe meelde õigel ajal vait jääda ning mitte vastu vaielda. „Miks sa ometi pead selline jonnijuurikas olema?” ahastab ema nendel kordadel, kui tal tuleb minu ja isa vahel piksevardaks olla. Aga mul ei ole veel väga palju elutarkust, olen alles seitsmeaastane.

„Su patsid näevad jubedad välja!” alustab nüüd omakorda ema esiistmelt minu suunas pöördudes, otsekui poleks ta neid patse äsja ise pununud. „Vaata, kui korralikult teiste tüdrukute juuksed alati kammitud on!”

Ta vГµiks tegelikult juba teada, et on kaks asja, mida ma Гјldse ei kannata: see, kui mu Гјle naerdakse, ja siis veel see, kui mind teistega vГµrreldakse.

Ema ohkab traagiliselt ja lülitab autoraadio sisse, mispeale nad otsemaid isaga vaidlema lähevad, kas kuulata Kuku raadio hommikuprogrammi, mis isale huvi pakuks, või „tümakat”, nagu isa ema muusikavaliku kohta halvustavalt ütleb. Et isa on täna niikuinii sõjakas meeleolus ja teda rohkem pahandada ei maksa, laseb ema tal peale jääda. Põrnitseme autoaknast välja, hoides pilgud tolmustel tipptunnitänavatel, kus närvilised autojuhid kolonni moodustades üksteisele signaalitavad ning kiirustamisest pahurad emad algklassilapsi käe otsas järel tirivad, nii et viimaste jalad vaevu maad puutuvad.

Minul veab. Ma saan igal hommikul autoga kooli. Selle nimel tasub tänasega sarnased hommikud ära kannatada. Pikapäevarühma lõpuks tuleb Keit, kes ei ole enamasti just