Назад к книге «Elu hinnakiri» [Sirly Hiiemäe]

Elu hinnakiri

Sirly Hiiemäe

Noor paljutõotav ajakirjanik Saree saab oma ajalehe peatoimetajalt ootamatult vabad käed elulise artikli kirjutamiseks. Kolleegi juhuslik märkus viib Saree surmateemadele ning annab naisele ootamatult sünge, kuid põneva kogemuse inimestest, kes on kaotanud lähedasi, näinud suitsiide, kogenud midagi müstilist, kannatanud leina. Sirly Hiiemäe on õppinud filoloogiat ning õendust. Käesolevas raamatus on ta omavahel sidunud mõlemal erialal omandatud kogemusi ja teadmisi.

Sirly Hiiemäe

Elu hinnakiri

1

SAREE näpud olid klaviatuuri kohale tardunud. Mõtted peatusid, lennukad laused ei tulnud kuidagi välja. Silmad fookustusid kuhugi laua tagumisse nurka, kuhu ta oli ennist visanud õunasaba. See komme häiris ka teda ennast kohutavalt, kuid midagi polnud parata. Ennast ümber kasvatada polnud Saree suutnud juba teismeeas.

Ometigi pidi ta kuidagigi tardumusest välja tulema, sest artikli tähtaeg hakkas aina lähemale jõudma. Punane kalendrikast oli tänase, 6. aprilli peal, kuid artikkel – mahukas ja nõudlik probleem – pidi valmis olema hiljemalt kümne päeva pärast.

Arvutiekraanil oli aga pelgalt tühi ja valge leht, mitte ühtegi intelligentset ja sisukat kirjarida. Peatoimetaja oli andnud talle enneolematult vabad käed – kirjuta ühiskonnas olevast suuremast ja laiaulatuslikust kitsaskohast, kasuta sellist vaatenurka, nagu tahad. Ei mingeid piire ega raame ega ahistavaid nõudeid. Võta kätte ja kirjuta. Kuid… selles oligi probleem, et Saree ei suutnud ühtegi kitsaskohta välja valida.

Kõik inimeaga kaasnevad etapid naistel ja meestel, üksikvanemaks olemine, omasooliste armastus, puuetega lapsed, puberteediealiste abielud, õppimine, seks, narkootikumid, prostitutsioon, jae- ja hulgikaubanduse kapitalistlikud murrangud. Artiklid tublidest inimestest, vahvatest peredest, toredatest tegemistest, huvitavatest reisidest ja muidugi ka elule jalgu jäänud inimestest. Kõigest oli juba kirjutatud. Mõned meediamaastikul konkureerivad väljaanded andsid pidevalt nõu, kuidas olla seksikas, kuidas saada parimaid orgasme, kuidas teha mees voodis õnnelikuks, kuidas võrgutada, kuidas ergutada soikunud suguelu, kuidas teha seitse sammu parima kohtinguni, võluvaima kostüümini, überseksika soenguni.

Teadusajakirjades käidi ühe ulmelise hüpoteesi järel välja teine, aina hõisati geneetilise koodi lahtimurdmisest ja kaelamurdvatest saavutustest nanotehnoloogias, inimaju müsteeriumite lahendamisel või inimtüüpide klassifitseerimisel. Tutvustati audiogiide, iseliikuvaid muruniidukeid ning gekode liikumise põhimõttel loodud narko- ja pommiroboteid. Valgustati ajaloo hämaraid seiku, põnevaid fakte, tehti mahukaid ülevaateid naisvalitsejatest terrakotasõdalasteni. Osa ajalehti pasundas valjuhäälselt peagi saabuvast ülemaailmsest krahhist, kui inimesed ei lõpeta tarbimishullust, samuti ökoloogilise jalajälje mahust või fossiilse kütuse lõppemisest tingitud uute energiaallikate avastamiseni. Kultuuriajakirjad hoidsid aga konservatiivset ja tõsist joont, kerged lookesed ei mahtunud nende repertuaari. Vaadeldi sügavuti näidendeid, lahati karakterite teravalt psühholoogilist olemust, kirjeldati heliloojate loomepuhangute suursaavutusi ja pandi helid sõnades kõlama.

Kollane ja roheline ja punane meedia rääkisid palju kõigest ja kõigist. Virtuaalia, tavamassiteabevahendid, raadio, televisioon. Info voolas, püüa ainult õige anumaga küllastumatule mõistusele sobiv teave kinni.

Lisaks vaevas Sareed ammune ajakirjanike dilemma, miks nad – tema kolleegid – on salakavalad ja valelikud. Miks nad tembeldavad oma lugudes inimesi? Spioon, kellele kleebiti igaveseks ajaks külge riigireeturi nimetus. Tõsielusaate tegelane sai oma nimele alatiseks külge ka saate nime. Miks suurendatakse väikesed mured suureks ja globaalseks ning miks vähendatakse tegelikkus minimaalseks?

Ja nagu kõlbelisest dilemmast oleks veel vähe, mõtiskles Saree, missugune ajakirjanik on tema ise. Tsiteerija? Vastaline? Mõtestaja? Oma noorusele vaatamata teadis Sare