Kartulirahvas ja burgeriinimesed
Greete KГµrvits
Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.
Greete KГµrvits
Kartulirahvas ja burgeriinimesed
JAMESILE
VIIMASEL AJAL ON OLNUD MÄRGATA REISIKIRJANDUSE POPULAARSUSE tõusu. Ma ei pea nimetamagi, millistest raamatutest juttu on, me kõik teame seda. Ka Ameerika, minu viimaste kuude elupaik, on juba raamatu vahendusel läbi kogetud. Kuid lisaks sellele, et kirjutamine hoiab mu mõistust tegevuses ning aitab mul endaga hakkama saada, võib isegi juhtuda, et minu tähelepanekud võivad unistustemaast mingisuguse uue pildi luua. Iga inimene on ikkagi erinev, reageerib erinevalt (minul, näiteks, on kombeks üle reageerida) ja kogeb asju teisiti.
Mul on vedanud, et minu elukaaslase ja tema perekonna näol pole tegemist stereotüüpiliselt debiilsete ameeriklastega ja neid viimaseidki on tegelikult vähem kui arvatakse. Kui mõne minu tuttavaga ameeriklastest rääkida, siis võib jääda mulje, nagu oleksid ameeriklased nende meelest plastmassi söövad titad.
Ma alustan oma kogemuste jagamist lõpus, nüüd, mil olen peagi kodus tagasi. Võib tunduda imelik, et sissejuhatus on kirjutatud viimasena, kui tean täpselt, mis edasi saama hakkab. See on peaaegu nagu kirjandis, kus sa pead sissejuhatuses õpetajale vihjama, millest ülejäänud kolmsada pastakast välja imetud sõna rääkima hakkavad. Aga praegu ma tunnen, et nii on õige, pealegi säästab see mind sellest autori ja teose tutvustuse osast, mis on paigutatud paljude raamatute algusesse eraldi ja mida mitte keegi ei loe.
Katsun vältida ka selle teose raamatuks nimetamist – siin puudub igasugune loogiline ülesehitus, pole kangelasi ega vaenlasi, ning kui aus olla, puudub ka seikluslik element. Elu Ameerikas pole nii põnev kui sarjade ja filmide põhjal võiks oletada, vähemalt mitte siis, kui elate vaikses äärelinnas, kuhu te üsna suure tõenäosusega ka välja jõuate, kui siin jäädavalt kanda kinnitate.
Olles esimest korda selles jumalast mitte mahajäetud, vaid üleni jumalat täis riigis pikemal asumisel (paremat sõna ma oma igapäevaelu kirjeldamiseks ei oska leida), leian, et hulluksminekust päästab mind ainult mingi loominguline tegevus. Niisiis üritan anda oma parima, et edastada teile, armsad lugejad, detaile ja mõttekilde ning tähelepanekuid elust unistustemaal.
Minu esimene tähelepanek – ja see annab teile ehk aimu, millise jutustajaga minu näol tegemist on (pahur ja tüütu) – kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Unistus, mida ümbritsevad vähesed samasugused, kasvab reaalsuseks suurema tõenäosusega kui unistus, mida soovivad paljud. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära selle, et te pole ainus, kes siin võimalusi otsib. Kullapalavik on küll möödas, aga õnneotsijaid on terve maa täis ning oma olemuselt on igavesed kullaotsijad ka ameeriklased ise. On öeldud, et Ameerikas tahavad kõik olla esinejad, aga kui kõigi unistused täituksid, siis publikut enam ei olekski.
Mina ei tulnud siia võimalusi otsima. Tõtt-öelda ei ole mulle mõte Ameerikast kunagi meeldinud. See on üks selline paik, kuhu ma olen alati tahtnud reisida, ent kus ma pole kunagi tahtnud elada. Praegu paistab, et mingi osa oma elust tuleb mul paratamatult siin mööda saata.
Kui lühidalt selgitada, siis olen kõik need ligi kolm kuud elanud siin armastuse pärast. Minu elukaaslane on ameeriklane, kellega ma neti teel tutvusin. Minult on küsitud, kas eesti mehed siis ei