Luule, ametnik

Aili Alavee

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

Aili Alavee

Luule, ametnik

Silmadest tahtis ja kartis ta mõelda. Ta enda omadest, millele anti uskumatuid maailma asju näha, ja teise omadest, mis vaatasid vastu ja mis nägid midagi väga erinevat.

Samuti lennukitest, mis lennutasid teistsugustesse maailmadesse, meid ja meie silmi.

Kas silmad ja lennukid olidki, mis teda kГµige rohkem maailmaga Гјhendasid?

Vaadata alla, näha üles.

Kas on olemas keegi, kes võinuks näha nii:

Laial Õiguse tänaval, rohelisel muruplatsil sooja kevadpäikese all avaldasid meelt värvikirevad Ungari mesinikud. Mesinikest ühele poole jäi maja, mis oli end marmorsena viie siseõue ümber kerra tõmmanud, teisel pool olev metalne maja sirutas neli pikka haru maailma. Ühele majale oli kirjutatud Consilium Justus Lipsius[1 - Nõukogu, Justus Lipsius, ladina keeles.], teisele oli kirjutatud Commission Européenne Europese Commissie[2 - Euroopa Komisjon, prantsuse ja flaami keeles.]; selle ees pildistas end jaapanlaste rühm.

***

Või siis seda, mis oli ehk enne algust või pärast lõppu või ei saanudki seda olemas olla, või oli see ometi kõige muu põhjuseks või tagajärjeks?

Naine surus end sulguvast bussiuksest sisse. Kohver mahtus hädavaevu, mantli saba ja juuksed jäid ukse vahele kinni. Buss viis ta lennukile, lennuk maale, kus lõputult heleda öötaeva all laius lõputu hulk lõhnavat rohelust.

Mees jõudis tänavale, aimas ukse vahel tuttavat kuju, nägi heledat juukselokki ukse vahel, buss sõitis minema.

Naine istus värske rohu keskel, hingas tõelist õhku, vaatas öötaevast, mis jäigi heledaks.

Mida vГµinuks vaadata mees?

APRILL

Metallmaja kuuendal korrusel istus neiu, kes proovis vaadata sinistes kaustades olevaid tähti, lugeda neist kokku sõnu, lauseid ja mõtteid. Aga tema silme ees kangastusid pilgud. Mõnedes etteheide, teistes kadedus või sulgumine, kolmandad tema omi teatud hetkest hoolikalt vältimas, ja suur hulk neid, mis olid siiralt kurvad ja pettunud.

Vahepeal hakkas metalne maja laskma lifte ja treppe pidi lahti neid, kelle ta oli hommikul neelanud. Enamasti hallikad, pruunikad ja beežid, kogunesid nad kobaratesse, esimesele korrusele ja välisukse ette, jutustasid rõõmsalt, kohtasid sõpru ja tuttavaid, kellega minna lõunale.

Luule, neiu kuuendalt korruselt, pidi kГµigi nende hulgast leidma Aleksandri.

***

Paar tundi varem oli Luule töökaaslane Ilona temaga tutvudes kiirelt kätt surunud ja tormanud koosolekule, lubades naastes kõigest rääkida. Nii oli Luule metallseintega kambrisse kaustavirnaga üksi jäänud. Kaustad olid sinised, taevas hall, seinad metallist, akende ees kummaline ajuti liikuv kaadervärk, aken oli kui võretatud.

Kaustad olid talle antud aitamaks aru saada, mida ta peab tegema ja kuidas toimib tema vastne tööandja, komisjon. Kaustavirn pidi temas koduse tunde looma. Jah, nii see oli, kauge võõras Euroopa Komisjon, paljude tõotatud maa oli nüüd ootamatult tema … omanik? … käsutaja? Ta proovis leida õiget sõna kirjeldamaks sidet tema ja komisjoni vahel, ei leidnud, võttis laualolevast karbist pliiatsi ja visandas enda ja komisjoni kohta hoopis pildi