HirvekГјtt

James Fenimore Cooper

Neljas raamat uuesti ilmuma hakanud sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt" toob lugeja ette Välejala, Hirveküti, Tšingatšguki, Hetty, Judithi ja Ua-ta-Uaga toimuvad seiklused. Romaan kirjeldab Ameerika indiaanlasi, kelle maid ihkasid Euroopa kolonistid. Autor protestib mohikaanide hävitamise vastu ja näitab, kuidas inglise ja prantsuse kolonistid kasutasid 18. sajandi keskpaiku erinevaid indiaanisuguharusid omavahelistes sõdades ülemvõimu pärast Põhja-Ameerikas. Piiriäärsete valgete arusaamade kohaselt oli valgel inimesel õigus hävitada punanahku samamoodi nagu madusid ja teisi kahjulikke loomi. Põnev indiaanilugu on ühtlasi "Nahksuka juttude" esimene raamat.

NAHKSUKA JUTTUDE

esimene raamat

I PEATГњKK

Kuis pakub naudingut suur roheline laas,

ja rõõmu lainte kohin kaldavees;

see on kui muusika, ja valdab mind ekstaas,

kui särab kaunis loodus silme ees.

Mul meeldib inimene, salata ei saa,

kuid loodus hinge Гµndsaks muudab,

ja seda nähes unustan kõik halva ma.

Mis tunnen? SГµnul Г¶elda ma ei suuda,

kuid hoopis ütlemata jätta ka ei saa.

    Byron “Childe Harold”

Sündmused avaldavad inimese kujutlusvõimele samasugust toimet nagu aeg. Seepärast kaldub inimene, kes on kaugel käinud ja palju näinud, hõlpsasti kujutlema, et ta on kaua elanud, ja mida rikkam on ajalugu tähtsate sündmuste poolest, seda kiiremini omandab ta kauge mineviku maigu. Mingil muul viisil ei saa me seletada seda auväärset hõngu, mis on juba kogunemas Ameerika ajaraamatute ümber. Kui me vaimus pöördume tagasi koloniaalajaloo algaegadesse, tundub see ajajärk kauge ja hämar. Tuhanded muudatused, mis kogunevad mälestusluude ümber, paiskavad rahvuse sünni nii kaugesse minevikku, et see näib kaduvat kaugete aegade uttu; ja ometi piisas vaid neljast tavalise kestusega elueast, et rahvapärimuste kujul suust suhu edasi anda kõike, mida tsiviliseeritud inimene on saavutanud meie vabariigi piires. Kuigi New Yorgi osariigis üksinda on elanikke tegelikult rohkem kui ükskõik millises Euroopa neljas kõige väiksemas kuningriigis või kogu Šveitsi Konföderatsioonis kokku, on sellest möödunud pisut enam kui kaks sajandit, kui hollandlased, kes rajasid esimese asunduse, päästsid selle piirkonna metsistumisest. See, mis tundub suure hulga muudatuste tõttu igivanana, saab lähedaseks, niipea kui me hakkame seda tõsiselt vaatlema üksnes ajalises perspektiivis.

See pilk minevikku vähendab pisut lugeja imestust, mida ta muidu tunneks, vaadates meie kujutatavat pilti; ja mõningad lisaseletused võivad ta vaimus tagasi viia selle ühiskonna elutingimuste juurde, millest me siinkohal tahame jutustada. On täiesti kindel, et vaid sada aastat tagasi ei peetud Hudsoni[1 - Hudson – New Yorgi lahte suubuv jõgi on saanud oma nimetuse inglise meresõitja Henry Hudsoni järgi, kes 1609. aastal sõitis jõge mööda üles kuni Albany linnani.] idakaldal olevaid asundusi, nagu Claverack, Kinderhook ja isegi Poughkeepsie[2 - Poughkeepsie – linnake Hudsoni jõe ääres, mille asutasid hollandlased 1690. aastal.], indiaanlaste kallaletungide eest kaitstuiks; ja praegugi veel seisab sellesama jõe kaldal kõigest musketilasu kaugusel Albany[3 - Albany – üks Ameerika Ühendriikide vanemaid linnu, New Yorgi osariigi pealinn. Rajatud hollandlaste poolt 1623. aastal.] kaidest Van Rensselaeride[4 - Van Rensselaerid – hollandi päritoluga suurmaaomanikud. Asusid Albany lähedusse 1630. aastal.] noorema haru residents, millel on laskepilud kaitseks sellesama kavala vaenlase vastu, kuigi ehitus on pärit hoopis hilisemast ajast. Teisigi taolisi mälestusmärke meie maa lapsepõlvest võib leida kõikjal neis paigus, mida peetakse praegu Ameerika tsivilisatsiooni keskusteks. See tõestab kõige selgemini, et kõik meie kaitsevahendid vaenulike kallaletungide ja vägivallategude vastu on loodud ainult pisut pikema aja jooksul kui ühe inimese eluiga.

Selles jutustuses kajastatud sГјndmused toimusid 1740. ja 1745. aasta vahel, kui New Yorgi koloonia asustatud alad