Mees, kes tahtis olla Lindbergh
JoГЈo Lopes Marques
Carlos Bernardo on nägus portugali noormees. Maailm on tema ees valla. Kui ambitsioonikas Saksa lennufirma MagicWings oma Lissabon-Berliini ja Lissabon-Krakovi liinide meeskondadesse uusi liikmeid otsima hakkab, on lennusaatja koht suurema pingutuseta selle laitmatult Goethe keelt valdava noormehe oma. Võrratutel Airbus lennukitel töötades jälgib Carlos Ida-Euroopas toimuvaid kiireid muutusi ja avastab meheks olemise paradoksaalseid käänakuid: polügaamia ja homoseksuaalsus, truudus ja reetmine, argpükslus ja vaprus. Ning enamgi: armastus versus perekond. Teda rabab uudis, et tema iidolil Charles Lindberghil – kes lendas esimesena üle Atlandi ookeani – oli märksa kirevam eraelu, kui lubaks arvata selle ametlik versioon. Kui juba tema kangelastel olid abieluvälised suhted, miks siis tema, Carlos Bernardo, ei võiks endale kaksikelu lubada? Või kolmikelu… Või… Sinu ees on raamat, milles seiklus piiridest ei pea…
B-le, kes ei tahtnud (ja pГµhjusega), et ma selle raamatu kirjutaksin.
F-ile, kes on iga mu tunni must kast.
Minu vanematele, kellel kummalgi on oma tiib.
Ma kinnitan turvavöö, tõmban prillid silme ette, pöördun klotside juures seisvate meeste poole ja noogutan. Külmakohmas kujud sööstavad tegevusse. Üks köiejõnks, ja rattad on vabad. Surun end kokpiti vasaku külje vastu, mõõdan pilguga hoovõturada ja lasen ahendusklapi pärani lahti. Nüüd, mõne sekundi pärast, tuleb vastus. Tegevusest sünnib eneseusaldus ja kergendus.
В В В В Charles A. Lindbergh
    “The Spirit of St. Louis”
Elu on selline: mõnikord piisab pisiasjast, väikesest vihjest, et kutsuda esile katastroofi. Kindlasti mäletate lugu tugevast graniitmüürist, mis pidas vastu kõigile purustuskatsetele, kuni ilmus välja üks poisike väikese trummiga, põristas pisut ja sein varises kokku. Mäletate kindlasti, sest mina olen selle kirjutanud, ja ma olen tüdinud seda jutustamast.
В В В В MГЎrio de Carvalho
    “Oli tore sel teemal mõtteid vahetada”
I
WILLKOMMEN AN BORD!
Juba enne lõpusirget mõtles ta ainult Franciscole: mida küll äi sellest tema juhuslikust Preisimaa-seiklusest arvaks? Esimene kord nõuab alati kõige suuremat pingutust ja see väga auväärne väimees polnud süsimusta naist varem kunagi proovinud – päeva sümboolsus vääris korralikku tähistamist, aga kas suursaadik suudaks tema tembuga leppida? Kas ta laseks armastatud väimehe tagasi oma tütre voodisse? Ülemeremaade vallutused toimusid merede taga, ka see peen Lääne-Berliini bordell asus uus-Lissaboni vallutusvajadustest liiga kaugel, pealegi polnud tollel Jamaica litsil õigeid tissegi. See oli esimene kord, kui Carlos
[1 - [karluЕЎ]. (Toim.)]
– “meessoo esindaja”, kui kasutada õpiku sõnavara – orgasmi simuleeris.
Ta maksis, kummutas alla viimase viskisõõmu, palus vabandust ja luba lahkuda ning suundus rutates uksenupu poole, mis pärast kõike nähtut teda rohkemgi erutas kui selle juhupartneri sprinterinibud, millest polnud tema imetajainstinktide rahuldamiseks piisanud. “Danke…” pomises ta puises saksa keeles. Sel õhtul ei kostnud tema suust enam midagi asjalikku. Francisco Cunha Telles lööb ta veel risti.
Viktor Holejsovsky ootas teda asutuse kitsas baaris, järgmine õllekann sangapidi peos. Pilk veidi hajus ja rahulolust säramas, lobises ta meeter üheksakümnese ungarlannaga, kes kogu õhtu jooksul kahte noormeest hetkekski oma haardest lahti ei lasknud. Nad näisid talle siiralt meeldivat. Nii oli ta oma sarmika slaavi kliendiga endale isegi selle ebahariliku postkoitaalse lõõgastuse lubanud. Päeval töötas ta erakliinikus anestesioloogi assistendina ja õhtuti tegi siin klaasikese, aga mitte rohkem kui kaks, olgu rõhutatud see eufemism, rõhutagem veel kord. Tõtt-öelda oleks ta võinud teenida märksa paremini luks-escort girl’ina või näiteks teles, reklaamides neid paljusid lisaväärtusega erootikatelefone, mis homo germanicus’e fantaasiat ergutavad. See neiu oli imeilus, või nagu öeldaks lendu