Kapten Granti lapsed
Jules Verne
Raamat räägib laste otsinguretkest leidmaks oma merel kaduma läinud isa šoti meremeest kapten Granti, kes polnud rahul inglaste peremehetsemisega Šotimaal oli sõitnud oma laeval "Britannia" uurima Vaikse ookeani saari, et mõnel neist luua asumaa, kuhu šotlased võiksid välja rännata. Oma retkedel satuvad nad Ameerika ja Austraalia mandritele ning Uus-Meremaa saartele, sunnitööliste ohvriks, jäävad uputusele jalgu, võetakse pärismaalaste poolt vangi ja neid ähvardab ärasöömine. Seikluste vahele on põimitud Paganeli pikad jutustused Maa geograafiast, erinevate maade ajaloost, loodusest, zooloogiast ja astronoomiast.
ESIMENE OSA
I
HAAMERKALA[1 - Eesti keeles nimetatakse seda hailiiki enamjaolt vasarhaiks.]
1864. aasta 26. juulil liikus tore jahtlaev tugevas kirdetuules täie auruga mööda Põhja kanali voogusid. Laeva grootmastis lehvis Inglise lipp, suurmasti tipus oli sinine vimpel, millele olid kullaga tikitud nimetähed E. G. ja nende kohale hertsogikroon. Jahtlaeva nimi oli «Duncan» ja selle omanikuks oli lord Glenarvan, üks kuueteistkümnest ülemkotta kuuluvast šoti peerist[2 - Peer – eesõigustega kõrgaadlik; Inglise parlamendi Ülemkoja liige.] ja kogu Briti kuningriigis kuulsa «Royal Thames Yacht Club’i» väljapaistvaim liige.
Lord Edward Glenarvan viibis laeval oma noore naise leedi Helena ja oma sugulase major MacNabbsiga.
Äsja ehitatud «Duncan» oli tulnud proovisõidule mõned meremiilid Clyde’i lahest väljapoole ja kavatses nüüd Glasgow’sse tagasi pöörduda. Silmapiirile kerkis juba Arrani saar, kui vahimadrus märkas jahi kiiluvees ujuvat määratut kala. Kapten John Mangles laskis sellest kohe lord Edwardile teatada. Lord tuli koos major MacNabbsiga laevalaele ja küsis kaptenilt, mis kala see olla võiks.
В«KГµrgeausus,В» vastas John Mangles, В«ma arvan, et see on Гµige suur hai.В»
В«Haikala siinsetes vetes!В» hГјГјatas Glenarvan.
«Selles pole kahtlust!» sõnas kapten. «Selliseid haikalu leidub kõigis meredes kõigil laiuskraadidel. See on nõndanimetatud haamerkala. Ma kas eksin täielikult, või on meil tegemist just seda liiki elukaga. Kui teie kõrgeausus nõustub ja kui leedi Glenarvan suvatseb huvitavat kalapüüki pealt vaadata, siis saame peagi teada, mis elukas see on.»
«Mis teie sellest arvate, MacNabbs?» pöördus lord Glenarvan majori poole. «Olete nõus riskima?»
В«Olen nГµus kГµigega, mis teile meeldib,В» vastas major rahulikult.
«Muide, neid hirmsaid loomi tuleb hävitada nii palju kui vähegi võimalik,» jätkas John Mangles. «Kasutagem juhust, ja kui kõrgeausus suvatseb nõustuda, siis kujuneb sellest ühel hoobil erutav, aga ka kasulik ettevõte.»
В«Olgu, John,В» Гјtles lord Glenarvan.
Siis laskis ta sellest teatada leedi Helenale, kes tГµttas tema juurde tekile, tundes kalapГјГјgi vastu tГµepoolest suurt huvi.
Meri oli suurepärane. Oli lihtne veepinnal hai kiireid liigutusi jälgida, kui ta üllatava jõuga sukeldus või kiiresti pinnale sööstis. John Mangles tegi vajalikud korraldused. Madrused heitsid üle parempoolse laevaparda tugeva köie, mille otsas oli paksu pekitükiga varustatud konks. Kuigi hai oli alles viiekümne jardi kaugusel, haistis ta oma apluses pakutavat sööta ja lähenes kiiresti laevale. Oli näha, kuidas tema otstest hallid, keha poolt mustad uimed võimsalt vooge peksid, kuna sabauim vääramatult sirget liikumissuunda hoidis. Mida lähemale ta jõudis, seda rohkem tulid nähtavale ta suured, esiletungivad, aplusest põlevad silmad; kui ta ümber pöördus, lasksid ammuli lõuad näha neljakordset hammasterida. Ta pea oli suur ja selle asetus meenutas varre otsa kinnitatud kahekordset haamrit. John Mangles ei eksinud – see oli haide perekonna kõige aplam esindaja; inglased nimetavad teda haamerkalaks, Provance’i elanikud juudikalaks.
«Duncani» reisijad ja meeskond jälgisid elava tähelepanuga haikala liigutusi. Peatselt oli hai sööda lähedal, ta pöördus selili, et seda paremini haarat