Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sГµrmus

Henry Rider Haggard

Kaks juttu põnevatest seiklustest Aafrikas. Kadunud aardeid ja kadunud inimesi otsides tuleb tegelastel jagu saada iidsest ebausust, vaenutsevatest sõjavägedest ja nõidade needustest.

KUNINGAS SAALOMONI KAEVANDUSED

PГњHENDUS

Selle tõepärase, kuid tagasihoidliku jutustuse ühest tähelepanuväärsest seiklusest pühendab jutustaja

Allan Quatermain sügava lugupidamisega kõigile suurtele ja väikestele poistele, kes seda loevad

SISSEJUHATUS

Nüüd, kus see raamat on trükitud ja peagi lugejate kätte minemas, rõhub mind raskelt teadmine, et selles on nii stiili kui ka sisu osas suuri puudusi. Mis puutub viimasesse, siis võin vaid öelda, et see ei taotlegi olla täielik aruanne kõigest sellest, mida me kuulsime ja nägime. Meie retkega Kukuaanamaale oli seotud paljugi asju, millest ma oleksin meeleldi pikalt-laialt pajatanud, millele aga nüüd vaevalt vihjatakse. Nende hulgas on huvitavad legendid soomussärkidest, mis päästsid meid surmast suures lahingus Loo all, samuti ka Vaikijatest ehk kolossidest, mis seisavad Stalaktiitkoopa sissepääsul. Veel enam: kui oleksin endale vaba voli andnud, oleksin meelsasti käsitlenud suulu ja kukuaana keelemurrete erinevusi, millest mõned on minu arvates väga tähendusrikkad. Tulus oleks ka olnud pühendada paar lehekülge Kukuaanamaa omapärasele floorale ja faunale[1 - Leidsin kaheksa antiloobiliiki, mis mulle seni täiesti tundmatud olid, ja palju uusi taimeliike, enamasti mugulaliste sugukonnast. (Allan Quatermain.)]. Samuti jäi käsitlemata äärmiselt huvitav teema, mida allpool ainult põgusalt on puudutatud – nimelt tollel maal kehtiv suurepärane sõjaväeorganisatsioon, mis minu arvates on võrratult täiuslikum sellest, mille Tšaka[2 - Tšaka – suulude kuningas, kes elas 19. sajandi alguses.] Suulumaal maksma pani, kuna see võimaldab mobilisatsiooni veelgi kiiremini teostada ega nõua kahjulikku sundusliku tsölibaadi[3 - Tsölibaat – vallaspõlv.] süsteemi. Ja lõpuks, ma pole peaaegu midagi rääkinud kukuaanade kodustest ja perekondlikest tavadest, millest mõned on üpris iseäralikud, samuti ka mitte nende suurest vilumusest metallide sulatamises ning sepatöös. Selle kunsti on nad arendanud märkimisväärsele kõrgusele, mille parimaks tunnistajaks on nende tõllad ehk rasked viskenoad: nende relvade käepidemed on taotud rauast ja tera heast terasest, mis suure osavusega on sobitatud rauast tüviku külge. Asi on nimelt selles – ja minu arvamusega ühinesid ka Sir Henry Curtis ja kapten Good –, et kõige õigem tundus olevat jutustada oma lugu lihtsal ja otsekohesel viisil ja jätta kõigi nende teemade lähem käsitlus edaspidiseks, ükskõik millises vormis see siis peaks soovitavaks osutuma. Seni aga olen ma iseenesestki mõista rõõmuga valmis andma kõigile, keda sellised asjad huvitavad, igasugust informatsiooni, niipalju kui see minu võimuses on.

Nüüd jääb mul veel ainult vabandust paluda oma tahumatu kirjutamisviisi pärast. Võin oma õigustuseks vaid öelda, et olen harjunud käsitsema rohkem püssi kui sulge ega või pretendeerida ülevatele kirjanduslikele keerdudele ja konksudele, mida ma romaanides tähele panen – sest vahetevahel meeldib mulle lugeda läbi mõni romaan. Arvatavasti on need keerud ja konksud väga soovitavad ja ma kahetsen, et pole osanud neid juurde panna; samal ajal aga tundub mulle, et lihtsad asjad on siiski alati kõige mõjuvamad ja et raamatuid on kergem mõista, kui nad on kirjutatud arusaadavas keeles, kuigi mul ehk pole õigust niisuguses asjas oma arvamust esitada. Kukuaanamaal on käibel kõnekäänd: “Vahedat oda pole vaja läikima nühkida”, ja samast põhimõttest lähtudes julgen loota, et tõepärane lugu, kui tahes kummaline see ka poleks, ei nõua kaunisõnalisi ehteid.

В В В В ALLAN QUATERMAIN

I PEATГњKK

KOHTUN SIR HENRY CURTISEGA

On õige imelik, et minu eas – sain viimasel sünnipäeval viiekümne viie a