Saladuslik saar
Jules Verne
Seikluskirjanduse meistri Jules Verne'i raamat “Saladuslik saar” jutustab viiest mehest, kes satuvad õhupallil asustamata saarele keset Vaikset ookeani. Oma elu päästmiseks on nad õhupallikorvist välja visanud ka kõige vajalikumad tarbeesemed – neil pole saarele jõudes isegi taskunuga ega tuletikke. Kuid meie kangelased ei heida veel sellepärast meelt, üksmeeles väsimatult tööd tehes ja varem õpitud teadmisi rakendades loovad nad kõik inimese eluks vajaliku ja rajavad Lincolni saarele õitsva koloonia. Kui mehed ka end mõnikord üsna lootusetust olukorrast leiavad, saabub kohe saladuslik abi. Põnev seikluslugu kaunite ideaalide kiituseks. Sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” kaheksas raamat.
Jules Verne
Saladuslik saar
I OSA
MEREHГ„DALISED
I PEATГњKK
1865. AASTA ORKAAN. KARJED ÕHUS. KEERISTORMIST KISTUD ÕHUPALL. PRAGUNENUD KEST. ÜMBERRINGI VAID ÄÄRETU MERI. VIIS REISIJAT. MIS JUHTUB ÕHUPALLIKORVIS. RANNIK HORISONDIL. DRAAMA ARENEB
“Kas me tõuseme?”
“Ei! Vastupidi! Me laskume!”
“Hullem veel, härra Cyrus! Me kukume!”
“Heitke ballast alla!”
“Tühjendasin just äsja viimase koti!”
“Kas õhupall tõuseb juba?”
“Ei!”
“Ma nagu kuuleksin lainete laksumist!”
“Korvi all on meri!”
“Veepinnani on ainult viissada jalga[1 - Jalg – umbes 30 cm. Tõlk.]!”
Siis kaikus tuules võimas hääl ja kostsid järgmised sõnad:
“Üle parda kõik, mis kaalub! Kõik!”
Need sõnad hüüti Vaikse ookeani ääretu veevälja kohal 23. märtsil 1865. aastal kella nelja paiku õhtupoolikul.
Kahtlemata mäletavad kõik kohutavat kirdetormi, mis puhkes selle aasta pööripäeval ja mille kestel baromeeter langes seitsmesaja kümnele millimeetrile. Orkaan möllas vaheaegadeta 18. märtsist 26. märtsini. Ta põhjustas tohutut kahju Ameerikas, Euroopas ja Aasias – tuhande kaheksasaja miili laiusel maaribal, mis ulatus poolviltu üle ekvaatori 35. põhjaparalleelist 40. lõunaparalleelini.
Purustatud linnad, juurtega väljakistud metsad, mäekõrguste tõusulainete poolt paljaks uhutud kaldad, sajad rannale paisatud laevad, kõike oma teel purustavate keeristormide poolt maatasa tehtud piirkonnad, tuhanded maal lömastatud või merest neelatud inimesed – sellised olid selle hirmsa tormi tagajärjed. Ta tegi veelgi rohkem kahju kui tormid, mis olid nii kohutavalt laastanud Havannat ja Guadeloupe’i[2 - Guadeloupe – Väike-Antillide suurim saar. Tõlk.], esimest 25. oktoobril 1810 ja teist 26. juulil 1825.
Samal ajal, kui maal ja merel nii palju katastroofe aset leidis, toimus segaminipaisatud õhukihtides vähemalt sama haarav draama.
Keeristorm kandis oma turjal õhupalli, mis viskles pöörases maruhoos. Lakkamatult õhukeerises pööreldes kihutas ta edasi kiirusega üheksakümmend miili tunnis[3 - 90 miili tunnis ehk 166 km tunnis (46 m sekundis). Tõlk.].
Õhupalli all õõtsus korv viie reisijaga, kes olid vaevalt nähtavad tihedas veetolmus ja paksudes pilvedes, mis ulatusid otse merepinnani.
Kust tuli see õhupall, kohutava tormi abitu mängukann? Milliselt maakera paigalt oli ta õhku tõusnud? Mõistagi ei olnud ta orkaani ajal teele asunud. Orkaan kestis aga juba viis päeva ja tema esimesed tundemärgid avaldusid kaheksateistkümnendal kuupäeval. Seega oli põhjust arvata, et õhupall tuli väga kaugelt, sest ööpäeva jooksul võis ta läbida vähemalt kaks tuhat miili.
Igatahes ei olnud reisijail võimalik kindlaks määrata läbitud tee pikkust, sest neil puudusid orienteerumistähised. Ja nii imelik kui see ka ei ole, reisijad ei saanudki kannatada metsikust tormist, mille keskpunkti nad olid sattunud. Edasi liikudes ja õhus tiireldes ei tajunud nad ise oma kihutamist ning pöörlemist. Nende pilgud ei suutnud õhupalli alla kuhjuvaist paksudest udumassidest läbi tungida. Kõik oli nii tihedatesse pilvedesse mähitud, et reisijad ei osanud öelda, kas on öö või päev. Niikaua kui nad olid väga kõrgel õhus, ei tunginud ükski valguskiir läbi pimeda avaruse, nendeni ei jõudnud ükski hääl as