Kaks lasku

Marje Ernits

Laguna valla rabametsas leitakse mahalastud põdravasikas ja kohaliku jahimehe laip. Olukord tundub kahtlane, kuna taparelvad on kadunud ja sündmuskohalt ei leita ainsatki jälge. Juhtumiga hakkab tegelema uurija Ira Tever. Peagi saab selgeks, et vallaelanike minevikku katab saladuseloor ja pea igal neist võis olla soov metsast leitud mehega arveid õiendada. Ira peab välja selgitama, kas esialgu seletamatuna näiva mõrvamüsteeriumi ajendiks võisid olla mehe rohked armusuhted, ammune konflikt naabritega, jahimeeste omavaheline rivaalitsemine või veel midagi muud. "Kaks lasku" on kolmas raamat Ira Teveri juhtumite sarjast. "Tüdruk mäelt" ilmus 2014 ja "Mees puukastis" 2015.

Marje Ernits

Kaks lasku

Kaks lasku

Oli juunikuu teine nädal ja kuigi päike polnud idataevas veel eriti kõrgele tõusnud, lõõskas õhk juba suvisest kuumusest. Ira püüdis ees mineva konstaabliga sammu pidada, kuid see osutus üsna tülikaks, sest kohalik mees oli lodumetsaaluses võsas sumpamiseks paremini ette valmistunud. Nende vahele tekkinud distantsist oli isegi kasu, sest nõnda ei löönud mehe haardest lahti pääsenud oksad näkku ning Ira võis oma jalgeesist maad kontrollida. Mets, eriti veel võsastunud mets, polnud see paik, kus naisuurijale meeldinuks viibida, aga amet ei küsinud kohast ja nii tuli Ira Teveril vaprust üles näidata ning kõndida Laguna valla konstaabli Ivar Peetri poolt ette astutud jälgedes.

Edasi liikudes võsa küll hõrenes, aga see ei vähendanud Ira umbusku sammaldunud pinnasest väljaulatuvate männijuurte ja mahalangenud okste vastu. Linnas kasvanud inimesena nägi tema metsistunud looduses vaid vaenulikkust ja igas oksaraos või juurejupis väänlevat ussi. Ira meelset kubises mets isasugu võigastest satikatest ja vängetest lõhnadest, mis meenutasid talle pigem vanaema rohukappi kui värskendavat metsaõhku.

„… siin võiks vähemalt laudtee olla,” pomises ta, arvates, et eespool liikuv konstaabel ta sõnu ei kuulnud, kuid ta eksis, sest sel mehel oli väga hea kuulmine.

„Kur…rat! Ega me looduskaitsealal ela. See siin on ikka päris raba, mitte mingi rahvuspark,” kõneles ta seisma jäädes ja Irat järele oodates. „Kas lõhna tunned? See siin on ehtne sookail – puhta looduse hingus. Jumalik kaif. Iga päev hingaks, aga… aga kus sa sellega! Meie alevis lõhnab see suvi ainult asfaldi järele… peesse need Euroopa rahad. Miks peavad igal pool asfaltteed olema. See on juba peaaegu nagu kolhoosi ajal, kui iga lüpsilauda ette valati asfaldist platse, aga lehmad pasandasid ikka kõik kohad täis.”

Ira Teveri lГµhnataju oli teistsugune, peaaegu sama terav kui konstaabli kuulminegi. Tema tundis eksimatult Г¤ra lГµhna, mil polnud sookailude ja laukaveega mingit pistmist.

„Lõhna ma tõesti juba tunnen,” ühmas naisuurija konstaabli monoloogile vastuseks ja lisas oma versiooni: „Mis sel asfaldilõhnal siis viga on. Samasugune puhas loodus, linnaloodus, ja pead ei pane valutama. Vähemalt tunned, et astud, aga siin sambla sees ainult vajud. Kui palju maad veel minna on?”

„Linnaloodus!” hüüatas Ivar Peetri üllatunult. „Ma ei teadnudki, et linnas on loodus. Sündmuskoht paistab. Su kamraadid juba toimetavad seal.”

Ira sundis pilku maast lahti laskma ja nägi siis ka ise rabamändide vahel toimetavaid kolleege. Üllar Laks kõndis, fotoaparaat käes, ümber kärbestest sumiseva laiba ja Anti Saam seadis numbritega lipikud kohtadele.

„Ära nii kaugele pane,” kamandas Üllar, „see pole õige nurk. Vasakule! Veel rohkem vasakule… okei, väga hää!”

„Sa vaata, kes tuli!” rõõmustas Saam Irat nähes ja loobus fotograafi abistamisest, lausudes: „Pane ise oma kuradi numeratsioon paika. See pole minu töö. Mina olen uurija, mitte sinu assistent.”

Ira muigas. Need nääklemised olid talle tuttavad. Ta teadis, et tiimitöö vajaski mängulisi momente, eriti veel siis, kui töötati läppunud laibalõhna sisse hingates.

„Mis meil siis siin on?” küsis ta naisuurija malbel kombel ja tõmbas konstaabli pakutud mas